Alfred

Alfred teab, mida räägib

tõde

universumis pole põhjust kahelda

Titanicust ja selle inimestest

Kell on 1:07, aga aeg mu sees on peatunud. Selle seierid said viimase paari tunni jooksul tõelist maavärinat tunda, keereldes nii ühele kui teisele poole. Sisu mu sees oli nagu lainetes mäslev ookean, pealispind ei suutnud aga enam maakoort pragunemast hoida. Ma nutsin nii nagu viimati poolteist aastat tagasi. Tundus, et see võib lõpmatult jätkuda. Praegu aga olen taas normaalses konditsioonis.
Kirjutada on nii võimatu, seepärast võiks kogu kirjandus olla foto, mis kannab endas kogu kogetud hetke ja võimaldab seda taas üle elada. Võimaldab, aga ei kohusta.
Aga see pole
Seepärast ma püüan end kokku võtta ja sõnad fotoks vormida

Piiridest väljapääsu otsiv naine näeb oma võimalikku elu. 20. sajandi alguse kõrgseltskond pole kunagi igavam ega püüdlikum olnud. Tegelikult on see aastasadade kogemus, mis eliitkihi täiuslikkuseni lihvitud käitumismaneere ja välimust nii uhkelt eksponeerib. See on aga kaugel täiuslikkusest. Tegelik inimloomus pole selline, on vaba. Selle tõestuseks kohtub naine DiCaprioga. DiCaprio on vaene maailmarändur, kes saab elult kõik, mida soovib. Naine armub DiCapriosse, DiCaprio armub naisesse. Laevaninas seistes mõistad, kes sa oled. Mõistad, et kõik on võimalik. Keegi teab su salajasi soove ja teeb nii, et need täide läheksid. Sa ise saad neist teadlikuks alles siis, kui need on vormi võtnud ja sinuni jõudnud. 20. sajandi ilus kõrgklassi naine ei pea abielluma oma rikka ja ülbe kihlatuga kui ta
ei taha, sest temani jõuab lahendus, mida ta uneski pole osanud näha. Ta läheb päästab oma Lahenduse, mister DiCaprio Titanicust, mis on osaliselt juba vee alla vajunud. DiCaprio on aheldatud veetoru külge, pirnidest pillutakse sädemeid, kui vesi ja tuli omavahel kohtuvad. Aeg jookseb Usain Bolti kiirusega, naine ei mõtle ajale. Ta usub võimalikkusesse oma Lahendus päästa, sest Lahendus on tähtsam kui Dicaprio- see on ta elu, kõige tõelisem tema ise.

Titanic, maailmakuulus laev ja film. Maailmakuulsad näitlejad. Klišee, mida vähemalt kord aastas näidatakse. 3,5 tundi ühes aastas, mis mul 365 päevast kulub seda vaadates. Ma ei mäleta, kuna oli esimene kord, julgen oletada, et umbes 6 korda tagasi. Ma olin kindlasti väga väike ja väga ehmunud, sest kõik see oli mitukümmend korda suurem kui mu mõistus ja maailm kokku.

Elu on vahest dejavulik, kuid oma vigadest ei õpi me sellegipoolest. Mitu korda sa käid mööda sellest inimesest, kes sind kassaaparaadi taga teretab ja siis tšeki ulatab? Mitu korda sa päevas hambaid pesed? Nädalas? Aastas? Millal sa viimati hingamisest rõõmu tundsid? Elamisest? Sellest, et oled täpselt siin koos nende inimestega ja teed just seda asja, mida tegema pead? Kuna sa viimati siiralt naeratasid? Iseendale? Päevast päeva rutiin muudab kõik ühesuguseks, valgusfoorivärve on üha raskem eristada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mõni rutiinne tegevus kestab teatud arv kordi kui sellest a) villand saab või see b) kohale jõuab. Näiteks sööd pelmeene kahvliga ja ühel õnnistatud päeval sama tegevust korrates hakkad mõtlema, mis on kahvli nimetus "kahvel" vms. Kui asjadel on oma aeg käes, siis need annavad endast märku.
Ma sain aru, mis on Titanic.

Vaatama asumine polnud mingi eriline rituaal, sugugi mitte pidulikum kui AK vaatamine. Filmi puhul, mida on umbes miljon korda nähtud, on teada tegelased, süžee ja ka lõpp. Head filmid ei lõppe enamasti hästi, häid filme vaadatakse harva, tugeva närviga inimesed vaatavad mitu korda.
Minu kuues kord vaadata oli esimene kord näha. Näha kõike seda, kus ma praegu iseendas olen. Ülikool on paigas, elu hakkab rütmi loksuma. Aga see pole selline nagu ma ette kujutasin. Siin on reeglid, nii tööalased kui suhtealased. Miski ütleb, et on ebatraditsiooniline ja taktitundetu võõra inimesega juttu hakata ajama. Ülikoolis on kõigil oma privaatruum, kõigil on oma isiklik tunniplaan, oma isiklik koolitee, oma nägemus sellest, kuidas 2,5 tundi auku kahe loengu vahel täita. Inimesed hakkavad eralduma. Ja mina hakkab arvama, et see ongi normaalne, nii peabki olema. Aga mu loomulik vastuvaidlemisinstinkt ei saa sel niisama juhtuda lasta. Kuna ma siis elan? Siin tuleb mängu lihtsus- kui sa tead, et see eksisteerimise variant on vale ja halb, siis miks ei tee sa midagi, et elada teistmoodi? Sest fakt, et ma potentsiaalselt võin tahta välismaale töötama/reisima minna, teeb kõik asjad nii hirmus keeruliseks. Kust tuleb raha, varustus, tööpakkumine, keel? Inimene võiks ka olla, kellega see hullumeelsus läbi teha. Reisivarustus võiks ka olla.
Jah, see on pessimistlik "klaas on pooltühi". Tuleb vaadata, mis mul juba olemas on. Reisikirjeldustes on kõik nii lihtne, tegelikult on lennupiletite broneerimine ka väga lihtne. Lihtsalt kuidas see kõik kulgema hakkaks- majutus, elamine, millegagi peaks ju tegelema kõiksee aeg mujal olles. Kodus on vähemalt 2x päevas soe söök, kass, oma tuba, eesti keel, pesumasin jne mugavused ja turvalisus. Aga mida pole, on rahu enese sees, põnevus, elevus ja motivatsioon.
Kas kell pool kolm öösel seda kõike siia blogisse kirjutada on piisav põhjus? Normaalsed inimesed a) magavad praegu b) kirjutavad ennast saja lukuga paberpäevikusse. Alles eile olin ka normaalne inimene. Võib-olla olen homme jälle.

Ma ei tea miks, aga kõik see paiskus välja Titanicu filmi vaadates. Kuidagi paistsid sealt need praegu juba nähtamatud sada ja üks sümbolit. St et ma lihtsalt nutsin ja nutsin maailmavalu pärast, oma essee viidete pärast, TÜ leheküljel üleval rippuva autoriõiguse-rikkumine-on-kurjast artikli pärast, mis puutub asjasse ainult niipalju, et esindab järjekordset reeglite kogumikku, kuidas on õige ja sina-teed-kõike-valesti. Oma kunagise armastuse pärast, mahalõigatud juuste pärast, Saskia kaugeloleku pärast, kassi pärast, kes saba püüdes diivanilt valju potsatusega alla
kukkus. Absoluutselt kõige pärast, mis üldse mõeldav ja mõeldamatu on. Ja eelkõige muidugi filmi süžee pärast, mis on kõike muud kui see teada-tuntud lovestory. Jah, see on seda ka, aga teistmoodi. Näiteks, nad suudlesid alles ~2 filmitunni ajal, ju 20. sajandi alguses käisid asjad pisut teistmoodi.

See oli nuttev revolutsioon. Ma lihtsalt ulgusin ja polekski vist lõpetanud. Ometi on keeruline igavesti nutta. Aga nutt oli väga hea, hea, et see välja tuli. Mõneks ajaks.



Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel hingata

Felix the cat

Otsustasime ta pärast aastat ja mõnda kuud taas minu toa avarustess lasta. Rõõm oli muidugi piiritu- ta ei suuda ilmselt mitu päeva uskuda, et käpaga ukse mõjutamine selle tõesti avada võib. Oo, sul on siin lilled! OO, prügikast, mm, hommikumantlite alla saab ennast peita juuu!! Elu on taas imetore.
Ühel hetkel isegi nii tore, et keset kõige asjalikumat esseekirjutamist suutis ta väga hääleka "nau" hüüda ja järgmisel hetkel oli mu sülles hunnik jalgu ja varrukat lutsutav kass. Lisaks sai esse väga sisuka lause:
jmnkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk
kkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk

kkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk

kkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkj
noh, see lahendaks sõnade täiskirjutamise probleemi..

sam hamba - ghetto people (rise mix)

ööd on siin

taaskord. Kui väsimus just ei niida jalust, vaid on selline kahemõõtmeline ja ruumikas, siis on unetus garanteeritud. Ajule on täiesti välistatud käsklus maga. Kui kahemõtteline saab see olla? Mul on unetus vaatamata kummeliteele ja kõikvõimalikule tegevusele, mis päeval aset leiab. See lihtsalt tahab ja on.
Sellest tulenevalt kulgeb ka ärkamine ajavahemikus 10-11. Heal juhul kell üks on olemine pisut reipam. Mõtlesingi, miks on talv halb? - ahjaa, uneloomsus ja pimedus.

Mõned vaiksed ja varajased hommikud on nii võimsad. Rutiin imbub nendes tingimustes väga soodsalt verre. Nii ma siis istun laua taga, luristan kohvi ja mõtlen, et kõik lähevad Eestist minema, aga millegipärast ma olen ikka veel siin. Ärkamas hommikusse pöölöhe, kujutades vaimusilmas ette teekonda folkloristika loengusse ja sealt tagasi. 3 ja pool vaba päeva nädalas on mulle ilmselgelt liiga palju. Ja liiga vähe, et käia tööl.
Solitaire ammendas ennast sel hetkel, kui pärast 136ndat katset see lõpuks välja tuli.
Unenäod imeb ülitõhus unenäopüüdja ka endasse, seega meelelahutuse iive on kergelt negatiivne.

ma tõesti ei tea

kirjastus

Kokku- ja lahkukirjutamise vahele võtan nüüd "Minu Hispaania", mis pärast pikki rännakuid lõpuks mu sõrmede vahel lebab. Eile lugesin ühe hooga 76 lk. Hämmastav kui kiirest saab lugeda ja kui kaua võtab kirjutamine aega. Loed ühe inimese eluloost poole paari tunniga ära, kuigi elamiseks kulub märksa kauem aega. Lugemise ajal tuli mõte ka. Minu kõige kõvemad ideed tulevadki alati lugemise ajal, siis aju juskui pooldub- pool loeb ja teine pool tegeleb mõtlemisega. Projekti idee on loodud, nimi on antud. Ees on kõigest kogu see hullumeelne teekond, mis tuleb teostamiseks läbida. Huh.. ise valid oma teed, ise mõtled välja oma elu kava ja siis hakkad elama. Ei teagi, kumb raskem on. Ilmselt see, kui oma juba välja mõeldud idee ära unustad/kaotad/minetad. Aga seekord ma kirjutasin ülesse, igaks juhuks.

Indigolapsed on iga kord erinev. Iga kord väljun pärismaailmast indigomaailma. T. ütles väga hea mõtte: kõik hea läheb mööda nagu ka kõik halb
jäta see meelde ja kirjuta ülesse

Feliks ületas ennast: peitis kappi ja pani ukse seestpoolt kinni. So what? Oled kunagi proovinud kapiust seestpoolt kinni panna? Novot.

oo!

Teen väikest promotööd, et saada head lugemist:

6. novembril ilmub Berit Renseni ja Terje toomistu "Seitse maailma". treiler

Siin kõneleb raamatu "Minu Eesti" autor Justin Petrone KUKU-raadios intervjuu kaudu oma teosest: link

Raamatu "Minu Soome" autori Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadiole: link

"Minu Austraalia" esitluspidu: link

kirjastus, kes tõi need kirjatükid ilmale

Jajah, ma pole küll lingifanaatik, aga reisiraamatuid fännan küll, nemad mind ka, sest väga õigel hetkel otsustas see püha teade end ilmutada. Nimelt annab kirjastus Petrone Print igale blogijale, kes oma blogis ülevalolevad viis linki ära postitab, tasuta raamatu. Kusjuures raamatu saab ise valida. Lisaks linkide üles riputamisele veel mõned mitte väga ületamatud tingimused raamatu saamiseks:

- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.


Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

väidetavalt saadab kirjastus raamatu koju kätte, Eestisiseselt tasuta, välismaale tellituna peab postikulu ise tasuma

Raamatu saab valida alljärgnevate hulgast:

Minu Ameerika
Minu Ameerika 2
Minu Hispaania
Minu Argentina
Minu Itaalia
Minu Alaska
Minu Moldova
Minu Tai
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa
Lagerii
Tähe tänav
daki.elab.siin
Tule, ma jutustan sulle loo
Meestest, lihtsalt
Luugiga lehm
Kust tuli pilv

..
elu ongi ilus

ootamine

Ma ei tea, mida järgmiseks teha. Kust leida juhiseid õigete sammude astumiseks. Vahest lähevad jalad ise. Ootan vastust ..
ootan ootan vastust

3 nädalat ilma noodikäimarita möödusid nii kiirelt, et unustasin ära, milline oli elu klappidega. Nüüd on mul uus, sest mõni pood on lihtsalt nii lahke, et annab koguni uue muusikapulga. Maksad korra ja saad järgnevad aastad ilma rahata. Investeering missugune

Nüüd oleks justkui teeviidad paigas ja kõik peopesal olemas, see Juhtiv Nähtamatus kukutas mulle isegi ühe potentsiaalse projekti sülle. Kui Sulle makstaks raha tingimusel, et suudad hea ja kasuliku põhjuse välja mõelda, siis mida Sa teeksid? Vastusevariante ei ole, elus ei olegi vastusevariante..
nagu ka umbes kolmekümnendal järelemõtlemisel ei tundugi enam seljakotiga rändama minek nii vahva kui esimest korda selle peale tulles. Iga järgnev kaalumine sööb ühe positiivse külje ära.

kõik on pisut hullupööra imelik

koostan juba eelarvet veel olematust rahast
aga ajaeelarve?

hipibuss

oi kui halb on, kui teed enda arust maru kõva krunni ja avastad, et kuskilt kõige ootamatust kohast turritavad välja kuked.

Teisipäeval otsustasin minna Tasku raamatupoodi, kuna oranžist tudengikotist oli kõige asjalikum Rahva Raamatu järjehoidja(ülejäänud kupongid aegusid septembri lõpuks ja keegi püha loom, kes meie kätte kotid toimetas, tegi seda viimasel septembrikuu päeval, seega rõõmustamiseks, et keegi oli mu kotti kogemata 2 -50protsendilist Rehepapi kupongi surganud, polnud põhjust. Lisaks viskas ema ära ainsa veel kehtiva pappkartongi, mis lubas odavalt toituda), mis kuulutas, et teisipäeviti saab vaene tudeng šopata 12% odavamalt. Marssisin nr 1st mööda, kinnitades, et poeskäik on kindlasti väärt bussist mahajäämist. Järgmises bussikas seisis J, keda polnud vähemalt 3 nädalat näinud. Lõppeks jõudsin poodi ~20 minuti pärast, käisin asjaliku näoga kõik riiulite vahed läbi ja väljusin tühjade pihkudega. Nimelt oleks hea tehing nõudnud vähemalt 440 raha, sest uute raamatute riiulis oli see, aga kui mul ta juba oleks, võiks sissejuhatus alata
sellega. Samas, ülevalt salapäraste raamatute sigimispaigast leidsin vaimsuse riiuli alt ka midagi väga vajalikku. Aga see kompott oleks kokku maksnud päris mitu rahatähte. Kahjuks ei saa raamatuid süüa, nii ebametafoorilises mõttes. Ostan-kui-ut-maksab-eluraha-list täieneb innukalt. Alternatiivse lahendusena kuulasin maad ja leidsin ühe asjaliku blogi. Rikkaks saamiseni olen nõme ja kasutan internetiteenust.

Siiski-siiski. Avastasin, et mu uus punane mesimummu pildi ja "made in China" tekstiga suupildur polegi nii tuus nagu sellel lõngusel. Aga oma kontingendil olen siiski tegija. Või noh, mu kass ja ülejäänud pereliikmed on veel elus selle meeletu suupillerdamise kiuste, mis viimastel päevadel toimunud on.

Aga paranoia, mis paratamatult kaasneb eesti keele kirjaliku jne õpetusega, ei anna veel rahu. Leidsin mitu-mitu viga trekikoja stendil paiknevalt teatelt, mis hoiatab keldris tegutseva varga eest. Mitte, et see plog korrektne oleks. ahahhoo..

Aa, usundiloos rääkisime Jeesusest ja konspekteerisin tervelt ühe lause. Üks loeng enne seda oli teemaks Island. põnev? not! Hämmastav, et isegi selline teema võib olla igav. Noh, peaaegu igav. Ärkvelpüsimiseks oli vajalik vähemalt üks Solitaire´i mäng. hohoo

Öö saab teise tähenduse
ööloom

AA!! Bernt Notke või Nota Bene vms::: >>>>>>>>>>>> SAIN HIPIBUSSI! Ja sulekestega (sulgjad, sulnid, sulgivad) kõrvarõngad. Viimased mitte mingi tagamõttega, vaid, sest nad on lihtsalt ilusad ja M. pidi upitama, et neid kätte saada poe peaaegu kõige ülemiselt riiulilt-au talle.) PPS ja Bernt Notke: gipibuss on mänguasja mõõtu

nüüd
Lehvivi Hõlmu
öhe
või pigem magama

hommikuvõimlemine

Rimi juures vahetult enne silda tegi kajakas jälle kükke. Julgen arvata, et tegu on sama isendiga, kes harrastas taolisi põlveringe ka juba nädal tagasi.

Hambaid pestes meenus lugu "Like a prayer" Mad Donna esituses: änd it fiils laaik...hoooom. naersin kõva häälega
loengus meenus Eliidi lugu "15 minutit sessiooni lõpuni"

mul on nüüd suupill, mis tähendab, et saan neid lugusid suupillerdada

heevn help mii