Kell on 1:07, aga aeg mu sees on peatunud. Selle seierid said viimase paari tunni jooksul tõelist maavärinat tunda, keereldes nii ühele kui teisele poole. Sisu mu sees oli nagu lainetes mäslev ookean, pealispind ei suutnud aga enam maakoort pragunemast hoida. Ma nutsin nii nagu viimati poolteist aastat tagasi. Tundus, et see võib lõpmatult jätkuda. Praegu aga olen taas normaalses konditsioonis.
Kirjutada on nii võimatu, seepärast võiks kogu kirjandus olla foto, mis kannab endas kogu kogetud hetke ja võimaldab seda taas üle elada. Võimaldab, aga ei kohusta.
Aga see pole
Seepärast ma püüan end kokku võtta ja sõnad fotoks vormida
Piiridest väljapääsu otsiv naine näeb oma võimalikku elu. 20. sajandi alguse kõrgseltskond pole kunagi igavam ega püüdlikum olnud. Tegelikult on see aastasadade kogemus, mis eliitkihi täiuslikkuseni lihvitud käitumismaneere ja välimust nii uhkelt eksponeerib. See on aga kaugel täiuslikkusest. Tegelik inimloomus pole selline, on vaba. Selle tõestuseks kohtub naine DiCaprioga. DiCaprio on vaene maailmarändur, kes saab elult kõik, mida soovib. Naine armub DiCapriosse, DiCaprio armub naisesse. Laevaninas seistes mõistad, kes sa oled. Mõistad, et kõik on võimalik. Keegi teab su salajasi soove ja teeb nii, et need täide läheksid. Sa ise saad neist teadlikuks alles siis, kui need on vormi võtnud ja sinuni jõudnud. 20. sajandi ilus kõrgklassi naine ei pea abielluma oma rikka ja ülbe kihlatuga kui ta
ei taha, sest temani jõuab lahendus, mida ta uneski pole osanud näha. Ta läheb päästab oma Lahenduse, mister DiCaprio Titanicust, mis on osaliselt juba vee alla vajunud. DiCaprio on aheldatud veetoru külge, pirnidest pillutakse sädemeid, kui vesi ja tuli omavahel kohtuvad. Aeg jookseb Usain Bolti kiirusega, naine ei mõtle ajale. Ta usub võimalikkusesse oma Lahendus päästa, sest Lahendus on tähtsam kui Dicaprio- see on ta elu, kõige tõelisem tema ise.
Titanic, maailmakuulus laev ja film. Maailmakuulsad näitlejad. Klišee, mida vähemalt kord aastas näidatakse. 3,5 tundi ühes aastas, mis mul 365 päevast kulub seda vaadates. Ma ei mäleta, kuna oli esimene kord, julgen oletada, et umbes 6 korda tagasi. Ma olin kindlasti väga väike ja väga ehmunud, sest kõik see oli mitukümmend korda suurem kui mu mõistus ja maailm kokku.
Elu on vahest dejavulik, kuid oma vigadest ei õpi me sellegipoolest. Mitu korda sa käid mööda sellest inimesest, kes sind kassaaparaadi taga teretab ja siis tšeki ulatab? Mitu korda sa päevas hambaid pesed? Nädalas? Aastas? Millal sa viimati hingamisest rõõmu tundsid? Elamisest? Sellest, et oled täpselt siin koos nende inimestega ja teed just seda asja, mida tegema pead? Kuna sa viimati siiralt naeratasid? Iseendale? Päevast päeva rutiin muudab kõik ühesuguseks, valgusfoorivärve on üha raskem eristada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mõni rutiinne tegevus kestab teatud arv kordi kui sellest a) villand saab või see b) kohale jõuab. Näiteks sööd pelmeene kahvliga ja ühel õnnistatud päeval sama tegevust korrates hakkad mõtlema, mis on kahvli nimetus "kahvel" vms. Kui asjadel on oma aeg käes, siis need annavad endast märku.
Ma sain aru, mis on Titanic.
Vaatama asumine polnud mingi eriline rituaal, sugugi mitte pidulikum kui AK vaatamine. Filmi puhul, mida on umbes miljon korda nähtud, on teada tegelased, süžee ja ka lõpp. Head filmid ei lõppe enamasti hästi, häid filme vaadatakse harva, tugeva närviga inimesed vaatavad mitu korda.
Minu kuues kord vaadata oli esimene kord näha. Näha kõike seda, kus ma praegu iseendas olen. Ülikool on paigas, elu hakkab rütmi loksuma. Aga see pole selline nagu ma ette kujutasin. Siin on reeglid, nii tööalased kui suhtealased. Miski ütleb, et on ebatraditsiooniline ja taktitundetu võõra inimesega juttu hakata ajama. Ülikoolis on kõigil oma privaatruum, kõigil on oma isiklik tunniplaan, oma isiklik koolitee, oma nägemus sellest, kuidas 2,5 tundi auku kahe loengu vahel täita. Inimesed hakkavad eralduma. Ja mina hakkab arvama, et see ongi normaalne, nii peabki olema. Aga mu loomulik vastuvaidlemisinstinkt ei saa sel niisama juhtuda lasta. Kuna ma siis elan? Siin tuleb mängu lihtsus- kui sa tead, et see eksisteerimise variant on vale ja halb, siis miks ei tee sa midagi, et elada teistmoodi? Sest fakt, et ma potentsiaalselt võin tahta välismaale töötama/reisima minna, teeb kõik asjad nii hirmus keeruliseks. Kust tuleb raha, varustus, tööpakkumine, keel? Inimene võiks ka olla, kellega see hullumeelsus läbi teha. Reisivarustus võiks ka olla.
Jah, see on pessimistlik "klaas on pooltühi". Tuleb vaadata, mis mul juba olemas on. Reisikirjeldustes on kõik nii lihtne, tegelikult on lennupiletite broneerimine ka väga lihtne. Lihtsalt kuidas see kõik kulgema hakkaks- majutus, elamine, millegagi peaks ju tegelema kõiksee aeg mujal olles. Kodus on vähemalt 2x päevas soe söök, kass, oma tuba, eesti keel, pesumasin jne mugavused ja turvalisus. Aga mida pole, on rahu enese sees, põnevus, elevus ja motivatsioon.
Kas kell pool kolm öösel seda kõike siia blogisse kirjutada on piisav põhjus? Normaalsed inimesed a) magavad praegu b) kirjutavad ennast saja lukuga paberpäevikusse. Alles eile olin ka normaalne inimene. Võib-olla olen homme jälle.
Ma ei tea miks, aga kõik see paiskus välja Titanicu filmi vaadates. Kuidagi paistsid sealt need praegu juba nähtamatud sada ja üks sümbolit. St et ma lihtsalt nutsin ja nutsin maailmavalu pärast, oma essee viidete pärast, TÜ leheküljel üleval rippuva autoriõiguse-rikkumine-on-kurjast artikli pärast, mis puutub asjasse ainult niipalju, et esindab järjekordset reeglite kogumikku, kuidas on õige ja sina-teed-kõike-valesti. Oma kunagise armastuse pärast, mahalõigatud juuste pärast, Saskia kaugeloleku pärast, kassi pärast, kes saba püüdes diivanilt valju potsatusega alla
kukkus. Absoluutselt kõige pärast, mis üldse mõeldav ja mõeldamatu on. Ja eelkõige muidugi filmi süžee pärast, mis on kõike muud kui see teada-tuntud lovestory. Jah, see on seda ka, aga teistmoodi. Näiteks, nad suudlesid alles ~2 filmitunni ajal, ju 20. sajandi alguses käisid asjad pisut teistmoodi.
See oli nuttev revolutsioon. Ma lihtsalt ulgusin ja polekski vist lõpetanud. Ometi on keeruline igavesti nutta. Aga nutt oli väga hea, hea, et see välja tuli. Mõneks ajaks.
Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel hingata
