väljaöeldud

ole see, kes oled, vahet pole, mis sinuga vahepeal juhtub. peaasi, et sa ei häbeneks ennast ja oma totruseid, sest kellele sa end ikka ilustad?
tõde ja õigus rabab oma meeletusega nii raamatusiseselt kui kontekstiväliselt. kõik on nii pagana täpne ja vahet pole, millist raamatut kästakse lugeda, alati on võimalik see teha enda omaks.
"ja kui ta nõnda rääkis, vaatasin ma poriloigus ennast pesevaid varblaseid ja unustasin elu täielikult"
midagi sellist. tundub, et ma poleks su tarku mõtteid kuulanudki, sest varblased pesid ennast nii ilusasti ja sa rääkisid nii ilusasti, et ma kõigest arugi ei saanud
aga takka järgi tuleb su öeldu ikkagi järele

mina ei tea, kui juba kaks inimest on karinid, ilma, et ülejäänud aru saaks, kuidas nad karinid on või et nad isegi seda aimaks. ometi on see seletamatu, isegi kui kasutada neid lihtsaid kõnekeelesõnu ilukirjandusliku pehme plära asemel. ma ei oska, aga ma pole ka kirjanik
ega see, kes tegelikult on ja arvab, et ta pole
ma küll näen, aga ei kirjuta ülesse
siin on veel midagi, mis on liiga imelik, et seda lahti mõelda