there are some things i am not able to talk about
some personal kind of things
this is the quiet me

it's just cause sometimes there is only world and you
the creepy world
a duel

ah crap

déjà vu-inimesed

Ajataju on kadunud alates kirjandi kirjutamisest. Unenäod ja reaalsus, konsultatsioonid ja vahepealne kultuur & elu on omavahel täiesti sümbioosis. Hetkede mõju tuleb takkajärgi, kui nad on juba möödas. Hetked on lühikesed, millegi tegemise hetked on lühemad nendest, mis kuluvad meenutamisele. Bioloogias muretsesin vist rohkem käändelõppude õigesti kirjutamise kui vastuse enda pärast. See on veider, kuidas aeg venib nagu kumm. Otsapidi teed veel eksamitööd, aga ühe käe ja jalaga oled juba homses, järgmises kuus, elus. .
oled elus
Déjà vulikud inimesed
on need, keda ma kuskilt mäletan, nende nägu, naeratust, olemist, aga ma ei tea neist midagi muud. eelmise elu inimesed, mul pole nendega midagi ühist, aga ometi tundub, et ühine on terve elu
täna tundsin ühe pildi pealt ära
ja kuidagi karma kaudu tänaval

ülikool võib muutuda mingist hetkest reaalsemaks kui praegu
üli kool
iga inimese jaoks on eriala, ta lihtsalt peab valima
endaks saamise viisi

déjà vu-inimeste mõju
kirjakeeles ja mõtlemises
op- ja ma olengi teine inimene

eesti vutt

i must admit, /pole kunagi varem nii palju bioloogiat korraga õppinud.
sellega seoses tulevad mõned silmavärdlused või koomusksõnad:
-kabjulkõndijad
-azotobakter
-narval = nermal
-raseeritud suled
jne jne

väga üllas, et Tiina on õunapuusordi nimi
mitte asteroidi
või risoidi

it's all about poetry

Saan pihta tehtud isiksustega ja vampiiriparadoksidega. Hea, kui kõik põnevad asjad mind üles leiavad, hea, et neil on kompass. Kristiina on. Ta võttis mu pastaka, mis siis. Luuletajale oma pastakas poolkogemata teadlikult jätta on vist mäletamist väärt. Äkki tuleb sellest järgmine luulekogugi välja.
Prima Vista oli unenägu
unes näen muidu liigutavaid hiiglaslikke mängujäneseid, kes ääretult koomiliselt kulgevad. unes naeran ennast pisarateni tühjaks
ma enam ei kirjuta neid ülesse
täna olid nunnad akna all ja istutasid lilli, tegin neist pilti
aga vannis pikutava hülge ja ringi ruumala kõrval pole see vist väga võrreldav
teine tuletis
nii mida iganes, klassikaliselt või hellenistlikult
kirjutasin ühe luuletuse kunagi sügavas ükskõiksuses üles ja nad kiidavad seda taevani. publik on mõistmatu ja äraostmatu, kui isegi looja ei mõista oma tehtut, siis mida nemad hindavad?
meil on kummaline keel, mida võõrad ei tunne ja omad ei mõista. kas sõnade jaoks on valem? aga logaritm? meil on haldjate keel, eile võitsimegi
võib-olla ma pole ikka vampiir, täna oli mul külm, mida harva juhtub

coldplay - clocks
S. Meyer - noorkuu

sotsialiseerumishooaeg

2 aktuaalset mõtet:
1) Puud saavad nüüd jälle varje tekitada, sest neil on lehed
2) Kas olümpiavõitjad on ametlikult maailma parimad läbi aegade või on nad oma aja kangelased? Kuidas üldse tõestada, et keegi kuskil ei tee kiiremini, kõrgemale, kaugemale?

ürituste nimekiri kasvab iga päevaga. eksamid, plaadid tulevad (läheneva poole aasta jooksul välja), kirjanikudki kodu ukse ette luuletusi lugema ja üldse on kuidagi õigel ajal õiges kohas kogu pöörlemine ja gravitatsiooniväli.

ja kogu mu hordidele mõeldud prohvetlik sõnavara on nurga taha luurama läinud
üks sõna: sotsialiseerumishooaeg