detsember

Aeg vahekokkuvõteteks.

Tunne on selline, et olen praeguseks juba nii ära purustatud, hekseldatud ja ribastatud, et nüüdseks peab kõik ülesmäge hakkama minema. Kaua võib. Detsembrile tagasi vaadates ilmneb, et mitte ükski plaan pole läinud päris nii nagu esialgu kavas.

Kõigepealt Tallinn ja konverents. Bussijaama pidin jala kõndima, sest nii varakult linnaliinid veel ei sõitnud. See võttis kõigest 40 minutit ja päikesetõus oli kaugel. Tähekesed särasid ja pisarad voolasid, sest tuul tahtis pea otsast ära puhuda. Bussis sain inimesega tuttavaks. Omamoodi inimesega, mingil tasandil lõimusime. Mingil väga iroonilisel tasandil. Meil oli täpselt sama marsruut. Konverentsil magasin pooled ettekanded maha ja poolte ajal käisin söömas. Bussis kirjutasin endale muljepäevikut, laest tilkus järsemate kurvide ajal miskit vedelikku paberile ja kuklasse, mistõttu märkmed nägid välja, nagu oleksin nutnud. Hiljem selgus, et ma olin näinud ikka midagi muud ja teinud omad järeldused, mis ei lõimunud grupi seisukohtadega. Nende väljaöeldud omadega. Huvitav, et ettekandjate puhul juurdlesin nende isiksuseomaduste üle, mitte ei pööranud tähelepanu sellele, millest nad rääkisid. Nii minulik, see tüübistamine. Võõritusefekt on ilus teinekord. Vanad olijad ei märka seda, mida näeb uus silm. Ma näen ja see on hämmastav. Isiksuste segapundar, mis kokku moodustab ühishingamise. Ja siis õrn lootus, et meist, pealtvaatajatest sünnib väärikas kasvulava, jätk. Buss nuttis selle peale vihmavett, nii on.

Järgmine närvipinge tekkis vene keele kontrolltööks õppides öösel kell 2 ja siis reedel palveid lugedes, et selle tehtud sain. Sain, mingi ime läbi. Sest see öö oli tookord väga ulmeline. Identiteete sai tüübistatud, nii, et pärast tükk aega valutasin.

Siis tüübistasin terve päeva käändsõnu ja pöördsõnu. Ikka selleks, et järgmisel päeval kontrolltöö sisse magada. See järgmine päev oli hämmastav tegelikult. Lambid plahvatasid ja sadas igasuguseid enneolematuid uudiseid.

Reede oli ka hämmastav, kuigi ma põhimõtteliselt magasin jälle sisse. Võiks arvata, et asi on morfoloogias kui sellises. Siiski tüübistasin väga täpselt ajagraafikusse omale ühe tähekese. Enne seda kuulasin Coldplay For You´d. Maailm möödus aegluubis, nägin palju konspektidega närvilisi inimesi ja peatasin enda jaoks aja. Peamajas, naiste WC ees on pink. Ja seal on hea kuum radiaator ka. Mul oli jopp seljas ja sõin õuna-kohupiima saia ja ma ei korranud sel hommikul mitte ühtegi käändtüüpi. Skoorisin. Kahju, et seda ühte ja ilusat ei näinud.

Tahtsin enne jõulu tubli olla ja sellepärast loobusin ühest eepilisest sünnipäevapeost, ühest targast koosviibimisest ja ühest teatrietendusest. Tüübistasin kolm päeva luuletusi. Kokkuvõttes ma polnudki nii äge. Või siis just olin nii äge nagu ma veel pole olnud. Järgmised kolm päeva neelatasin selle peale üsna krimpsus näoga. Liigne avameelsus eksamipaberil pole vist hea. Jätan meelde.

Kolmapäeval ilmnes, et kõige lihtsamat jõulukingitust polegi nii kerge saada. 4 tundi poodlemist ja saak, millest samal õhtul sai pool ära söödud.

Täna kadus nett neljaks tunniks, et ma saaksin luuletusi tüübistada, kiruda, lakke vahtida ja elu üle järele mõelda. Elu üle, mis jooksis kokku mu silmade taga korraks. Ben laulis mu sealt jälle välja. Nii, et hakkasin temukit tüübistama. Sattusin hoogu ja tellisin omale eelviimase jõulupreemia eest ühe kultuurilehe, millest ma varem midagi kuulnud ei olnud. Kui see on hea, siis tuleb siin sellest edaspidi juttu. Veel sain netist ühe nõrga kaashääliku ja mõned sõnad. Tuli meelde, et sama kuu sees sain veel ühed kurjad sõnad ka, aga ilusa tähekese. Nii ilusa, et kujuteldav pisar tuli mu silmanurka. Aitäh selle tekitajale, ükskõik, mis..

Järelikult, mida pehmemad on sõnad, seda õudsam lõpptulemus.

Huvitav.

Täna pole pidu, aga mul on üks poola vein, mis näeb jube atraktiivne välja. Ja ma hoian seda eriliseks puhuks.

Homme ärkan, siis koristan, siis šoppan, siis lähen külla, siis õpin natuke kiviajakirjandust. Selline on plaan, näis, kuidas tegelikult asjad kujunevad.

Miks Edith laulab siin?
Sest...