uni

Miskit avaldus neljapäeval, mil jõudsin 5 minutit enne loengu algust pärale, aga ukse taga polnud ainsatki hinge ja uks oli lukus. Istusin hetkeks maha ja üritasin aru saada, et see pole uni. Aga paralleelmaailm? Et nad tegelikult on siin, nähtamatud? Või et ma olen kuhugi mujale sattunud? Tulin lolli näoga koju ja avastasin, et olin nädal aega varem kohale läinud. Ajaline hüpe lahendab kõik küsimused.

Vaatasin "Mr. Nobody" üle selle peale. Välja joonistus lause as long as you don´t choose, everything remains possible. Sellest sai järgmise nädala horoskoop.

Eile. Pärast nelja tundi tüübistamisi magasin õndsat und. Koguni nii, et kui mina ärkasin, oli KT juba peal. Istusin maha ja ahmisin õhku natuke. Ma ei teagi, mille peale ma rohkem vihane olin, kas selle peale, et tüübistada täna ei saagi või et ma teda täna ei näegi.

Otsustasin siis minna loengusse, kuhu ma väga tihti ei satu. Mõtlesin, miks ma küll pooled loengud vahele jätsin, see on ju niiii huvitav! Doup!

"Kui toimub plahvatus, siis maja lendab õhku eks? Vot, aga Tuglasel läks maja pooleks! Mõistus kaob ja jääb alles loomalik ja..." Mu suu oli täiuslikult ümmargune sellel hetkel vist. Püha part, mu mõistus on ka kadunud ju, ma ka pooldun siin ju. Ja von Bocki maja pooldub, sest vannitäis vett selle alt ühel hetkel kaob.

Umbes sellel hetkel läks kõige tagumine lamp hulluks ja põlema ja tossu välja ajama. Järgnes väike mimesis kaosest. Minikaos. Tuletõrjealarm tööle: tuba haisu täis: aken lahti: samal ajal meeleheitlik dialektilise materialismi seletamine. Mu suu tegi taas täiuslikku o-d.

Kui kõik normaliseerus, avastasin veel oma suhtlusvõrgustiku hämmastavat toimimist. Ja siis, ühel hetkel kui ma just targaks hakkasin saama, astus sisse mu kunagine klassijuhataja. Ja tark mees lausus:

"Seda nuppu pole mõtet vajutada, siis läheb lamp põlema."

Ei, see polnud uni, see oli päris. Iga päev on päris, pole mõtet ennast siniseks näpistada.

Ikka ma veel ei tea, kas teater on ainult crush või olen kirjandusele truu? Ma ei suuda valida. Mitte veel.