mannapakk

kui naine ärkab

2012-01-27T20:21:00.000+02:00

boolero

2012-01-26T13:07:00.002+02:00

Kunasest ma kohvitasse kuristiku servale olen hakanud panema? Millisest hetkest must selline mängur sai? Ma ei tea, kas mängur ongi kõige õigem sõna, pigem riskija. Aga kõigele vaatamata pole ükski kohvitass veel kukkunud.. mis tähendab seda, et millegipärast ma pean neid sinna serva peale juurde laduma. Millegipärast pean.

Kui see nii on nagu ma arvan, siis on see alles algus. Õige toon tuleb tasapisi, aga järjekindlalt. Varjud veel otsivad oma õiget positsiooni valguse toetamiseks. Kõigepealt mu kõri põleb seestpoolt ja nüüd köhin kopse välja. Peab vist hakkama teooriat üle lugema..

24 tundi

2012-01-21T18:01:00.001+02:00

Piraadimehe kariibid tõstavad klaasi Vikerraadio terviseks, sest tänase lause päev on konkurentsitult not sure if drunk, or just stupid. Ja Teie kehtivus kaotab väljumisel pileti. Vot nii, konn-mees. Eiei, see punase jopega forever alone naine pole päris see. So close, yet so far. Vahepeal Helenile aitab ja siis kõmmutab ta muuseas kõik mehed laua alla ja neid juba paistab jätkuvat. Mõne naise juuksed on koguni 20 küünart pikad, nii et prints võib mööda neid lossi ronida. Mõni naine on nii kallis, et raha saab otsa.

„Tead, sul paistavad ajud õiges kohas olevat! Ma kaon nüüd, enne kui must vale mulje jääb.“

.

2012-01-18T10:43:00.000+02:00

illusioonimeister

2012-01-16T14:03:00.003+02:00

Tahad head, aga välja võib kukkuda vastupidi. Tunnen ennast kohati väga ebainimlikult. Sõltuvused on ohtlikud, kõige hirmsamad vabaduse vaenlased. Aga mu vabadusest pole mulle miski armsam. Ainult üks võib selle üle trumbata. See a-tähega sõna. Ainult see muudab mu tõeliseks, senikaua pole mind päriselt olemas. Sujuv üleminek malbelt õnneoaasilt päriselu teravatipulisse püüri, et oleks võimalikult pehme maandumine.

õhu maandus

2012-01-15T14:46:00.003+02:00

Öösel on lumi must ja bussiaknast peegeldud ise. Enamasti on ka kael kange ja jalad villides. Silmad vajuvad kinni ja suigutavad Dormeo-madratsiga vooderdatud võrkkiike. Kõrrest tuleb hea mangosmuuti ja klappidest Õhk. Tegelikult üks konkreetne meloodia, mis tuleb ainult ühtedest klappidest. Selleks, et sa saaksid läbi mõelda oma tormamised ja näha oma inimlikkust. See tähendab eksimist võõras linnas, tühja kõhtu, unevajadust ja pidevat tunnet, et on veel palju kohti, kuhu tuleb jõuda ja palju tegemisi, mida peab toimetama. Sealjuures oled muutumas vahendiks, kes kõik vajaliku oma kohale seab, ennastunustavalt, mõtlemata, tundmata, elamata. Vahest tuleb sõita 5 tundi bussiga, et siis tund aega etendust vaadata. Ja ainuke asi, millele sa selle tunni jooksul keskenduda suudad, on Söök, suure s-ga. Ja paratamatult oled isegi juba kergelt madalamatesse sfääridesse langema hakanud. Klappidest tuleb nüüd hispaaniakeelne laul. Ma ei saa enam millestki aru ja hoian oma maapealsest reaalsusest liiga kõvasti kinni. See on nagu suvi, ainult talv. Suvel tegin ka kõike, aga mitte midagi. Mul on vaja ära teha üks suur asi, mis kõik väikesed pisiasjad varjutaks, see, mis ujutaks üle kogu kollaažihunniku. Nii, et see igapäevane sahm ei kannaks mind, vaid me koos selle suure asjaga triiviksime rõõmsalt. Ja lõpuks võtaks see suur asi võimu üle. Tegelikult oleks vist juba algusest võim tema käes. Aga selleks tuleks väikest ajatut-ruumitut sügavikku vaja ja ilmselt ka äärmuseni viidud olukorda. Tuleb teha midagi otsustavat. On vaja atmosfääri selle jaoks. Olen liiga laiali. Kapsas on ka konkreetsem. Enne pean kapsaks saama.

Word!

dracula

2012-01-08T17:49:00.003+02:00

Uuel aastal toitun šokolaadist, kohvist ja B-grupi vitamiinidest. Vahepeal joon sünnipäeval šampust ja võrdlen väikese poisiga kindamustrit ja pildistan musijälgesid peeglil. Aga igasugusel muul ajal õpin ennast soodaks. Vahest on tunne, et ei taha sellel planeedil enam elada. Mitte niimoodi. Kohvi ja 1000-lehelise õpiku ja miljoni aastaarvuga. Vahest ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi.

Some of us will never sleep again

NB! Pildil on vastus küsimusele, mida ma sünnipäevaks tahan.

uus remark

2012-01-06T21:34:00.003+02:00

Ma ei tunne iseennast sellisena, nagu ma tõeliselt välja näen, mõtles ta, ma ei tunne seda, mida teised näevad, ma tunnen ainult toda peeglifantoomi, mis on valepidi ja kus paremale poole jääb see, mida teised näevad vasakul, ma tunnen vaid seda võltsingut, nagu ma tunnen ka neid teisi pettusi, värve ja vorme, samal ajal kui ma oma tõelist mina, luustikku, mis tasakesi minus uuristab, et päevavalgele tulla, ei tunne.

("Taeval ei ole soosikuid": 58)

hoog

2012-01-05T20:00:00.003+02:00

Aasta algas mõnusa kultuuriportsuga. Metsa sees sai aetud teatrijuttu, tehtud ära selle aasta esimene teatrieksam, kahe päeva peale vaatasin lõpuks ära no-jänese. Panen kokku jaanuari must-see kava. Kaks nädalavahetust saab pealinna vahet voorida. Mulle meeldib see hoog, mis vana aasta viimasel päeval sisse sai lükatud. Kõik tundub praegu nii õige ja hea.

Üks soov on mul ka: sel aastal võiks tulla rohkem väljapoole elamist.

tere maailm

2012-01-02T16:54:00.002+02:00

Uue aasta siht on leida üles oma imed. Inspiratsioonivaktsiin lõi verest välja, mistap on mul hea tunne. Pildil on hetk pärast maabumist.

tarkus

2011-12-27T18:08:00.003+02:00

Võileivamaterjali kombineerides tulid oma lingvistilised järelnähud. Juust, tomat, kohupiim ja sai on kindlasti naissoost nagu ka kahvel. Sink, pasteet, kurk, leib ja nuga on meessoost. Teelusikas on laps, suhkur on naine ja sool on mees. Nii on ja keegi ei kahtle. Ema pärast ütles, et tema on ka terve elu nii arvanud ja siis me leidsime, et olen ikka temasse.

Lendasin unes jänesega ära puu otsa.

laul

2011-12-23T18:45:00.000+02:00

On ju hää? Ütle, kui on, siis ma tean. Siis ma naeratan omaette.

Mul oleks vaja häid käimissaapaid, pruune, madalaid. Sest ma kõnnin palju-palju, olenemata aastaajast.

Who am i darling to you?

detsember

2011-12-22T22:55:00.001+02:00

Aeg vahekokkuvõteteks.

Tunne on selline, et olen praeguseks juba nii ära purustatud, hekseldatud ja ribastatud, et nüüdseks peab kõik ülesmäge hakkama minema. Kaua võib. Detsembrile tagasi vaadates ilmneb, et mitte ükski plaan pole läinud päris nii nagu esialgu kavas.

Kõigepealt Tallinn ja konverents. Bussijaama pidin jala kõndima, sest nii varakult linnaliinid veel ei sõitnud. See võttis kõigest 40 minutit ja päikesetõus oli kaugel. Tähekesed särasid ja pisarad voolasid, sest tuul tahtis pea otsast ära puhuda. Bussis sain inimesega tuttavaks. Omamoodi inimesega, mingil tasandil lõimusime. Mingil väga iroonilisel tasandil. Meil oli täpselt sama marsruut. Konverentsil magasin pooled ettekanded maha ja poolte ajal käisin söömas. Bussis kirjutasin endale muljepäevikut, laest tilkus järsemate kurvide ajal miskit vedelikku paberile ja kuklasse, mistõttu märkmed nägid välja, nagu oleksin nutnud. Hiljem selgus, et ma olin näinud ikka midagi muud ja teinud omad järeldused, mis ei lõimunud grupi seisukohtadega. Nende väljaöeldud omadega. Huvitav, et ettekandjate puhul juurdlesin nende isiksuseomaduste üle, mitte ei pööranud tähelepanu sellele, millest nad rääkisid. Nii minulik, see tüübistamine. Võõritusefekt on ilus teinekord. Vanad olijad ei märka seda, mida näeb uus silm. Ma näen ja see on hämmastav. Isiksuste segapundar, mis kokku moodustab ühishingamise. Ja siis õrn lootus, et meist, pealtvaatajatest sünnib väärikas kasvulava, jätk. Buss nuttis selle peale vihmavett, nii on.

Järgmine närvipinge tekkis vene keele kontrolltööks õppides öösel kell 2 ja siis reedel palveid lugedes, et selle tehtud sain. Sain, mingi ime läbi. Sest see öö oli tookord väga ulmeline. Identiteete sai tüübistatud, nii, et pärast tükk aega valutasin.

Siis tüübistasin terve päeva käändsõnu ja pöördsõnu. Ikka selleks, et järgmisel päeval kontrolltöö sisse magada. See järgmine päev oli hämmastav tegelikult. Lambid plahvatasid ja sadas igasuguseid enneolematuid uudiseid.

Reede oli ka hämmastav, kuigi ma põhimõtteliselt magasin jälle sisse. Võiks arvata, et asi on morfoloogias kui sellises. Siiski tüübistasin väga täpselt ajagraafikusse omale ühe tähekese. Enne seda kuulasin Coldplay For You´d. Maailm möödus aegluubis, nägin palju konspektidega närvilisi inimesi ja peatasin enda jaoks aja. Peamajas, naiste WC ees on pink. Ja seal on hea kuum radiaator ka. Mul oli jopp seljas ja sõin õuna-kohupiima saia ja ma ei korranud sel hommikul mitte ühtegi käändtüüpi. Skoorisin. Kahju, et seda ühte ja ilusat ei näinud.

Tahtsin enne jõulu tubli olla ja sellepärast loobusin ühest eepilisest sünnipäevapeost, ühest targast koosviibimisest ja ühest teatrietendusest. Tüübistasin kolm päeva luuletusi. Kokkuvõttes ma polnudki nii äge. Või siis just olin nii äge nagu ma veel pole olnud. Järgmised kolm päeva neelatasin selle peale üsna krimpsus näoga. Liigne avameelsus eksamipaberil pole vist hea. Jätan meelde.

Kolmapäeval ilmnes, et kõige lihtsamat jõulukingitust polegi nii kerge saada. 4 tundi poodlemist ja saak, millest samal õhtul sai pool ära söödud.

Täna kadus nett neljaks tunniks, et ma saaksin luuletusi tüübistada, kiruda, lakke vahtida ja elu üle järele mõelda. Elu üle, mis jooksis kokku mu silmade taga korraks. Ben laulis mu sealt jälle välja. Nii, et hakkasin temukit tüübistama. Sattusin hoogu ja tellisin omale eelviimase jõulupreemia eest ühe kultuurilehe, millest ma varem midagi kuulnud ei olnud. Kui see on hea, siis tuleb siin sellest edaspidi juttu. Veel sain netist ühe nõrga kaashääliku ja mõned sõnad. Tuli meelde, et sama kuu sees sain veel ühed kurjad sõnad ka, aga ilusa tähekese. Nii ilusa, et kujuteldav pisar tuli mu silmanurka. Aitäh selle tekitajale, ükskõik, mis..

Järelikult, mida pehmemad on sõnad, seda õudsam lõpptulemus.

Huvitav.

Täna pole pidu, aga mul on üks poola vein, mis näeb jube atraktiivne välja. Ja ma hoian seda eriliseks puhuks.

Homme ärkan, siis koristan, siis šoppan, siis lähen külla, siis õpin natuke kiviajakirjandust. Selline on plaan, näis, kuidas tegelikult asjad kujunevad.

Miks Edith laulab siin?
Sest...

üllatused

2011-12-22T17:29:00.003+02:00

Tõesti, ühe päeva jooksul saab siukseid emotsionaalseid ameerika mägesid läbitud, et vähe ei ole. Mu reaktsioon üllatab mind ennastki. Vanasti poleks selliste asjadega hakkama saanud.

On jõul.

tähekesed

2011-12-21T23:07:00.003+02:00

Ootamatu entusiasmilaine.

Vaatasin ära ühe filmi ja otsustasin, et selle panen loosipakki. Takkajärgi saan aru, kuidas see mulle mõjus või mida ma tegema pean. Praegu tean seda, et 365 päeva on päris pikk aeg ja isegi üks päev on päris pikk. Ja mu unenäod on väga pikad ja sisukad. Ja vahest ma tahaks teha selliseid asju, et ..
ja vahest ma olen nii keeletu, et..
ja üllatunud
ja mul sees keerab
ja külmavärinad

Vahest on õudne, teinekord jälle on päris imeline ka. Ma ei oska siia enam midagi kirjutada. Kahtlustan, et selle taga võib olla üleminek mõtetelt emotsioonidele või intuitsioonile. Ma olen liiga palju mõelnud. Ja nüüd ma ei mõtle vahest enam üldse. Nüüd ma lihtsalt olen ja ahmin õhku ja kuulan Beni laulmas.

Kool paneb mu vahest tuld purskama. Üks osake sellest pigem. Teine osake paneb õnnest härduma. Ja vahest need haakuvad omavahel ja sünnitavad mõne ilusa tähe mulle. Sellistel hetkedel ma mõtlen, et see täht on hoopis millegi muu eest tegelikult. Võib-olla ainult mina tean seda. Sellistel hetkedel naeratan omaette.

"Teil läheb ka ägedalt, jah?"

meeldetuletus

2011-12-19T16:49:00.000+02:00

jaanipäev on kõigest poole aasta kaugusel!

püha ju

2011-12-14T20:43:00.001+02:00

mulle tundub, et kõik on väga selge: on aktivistid ja mitteaktivistid.

ma ei tea noh

ma ei tea

nooooh

mida ma tegema pean?

kuna ma säran nagu tähekene ?

su sära pimestab mind

kukun tükkideks

uni

2011-12-13T15:04:00.004+02:00

Miskit avaldus neljapäeval, mil jõudsin 5 minutit enne loengu algust pärale, aga ukse taga polnud ainsatki hinge ja uks oli lukus. Istusin hetkeks maha ja üritasin aru saada, et see pole uni. Aga paralleelmaailm? Et nad tegelikult on siin, nähtamatud? Või et ma olen kuhugi mujale sattunud? Tulin lolli näoga koju ja avastasin, et olin nädal aega varem kohale läinud. Ajaline hüpe lahendab kõik küsimused.

Vaatasin "Mr. Nobody" üle selle peale. Välja joonistus lause as long as you don´t choose, everything remains possible. Sellest sai järgmise nädala horoskoop.

Eile. Pärast nelja tundi tüübistamisi magasin õndsat und. Koguni nii, et kui mina ärkasin, oli KT juba peal. Istusin maha ja ahmisin õhku natuke. Ma ei teagi, mille peale ma rohkem vihane olin, kas selle peale, et tüübistada täna ei saagi või et ma teda täna ei näegi.

Otsustasin siis minna loengusse, kuhu ma väga tihti ei satu. Mõtlesin, miks ma küll pooled loengud vahele jätsin, see on ju niiii huvitav! Doup!

"Kui toimub plahvatus, siis maja lendab õhku eks? Vot, aga Tuglasel läks maja pooleks! Mõistus kaob ja jääb alles loomalik ja..." Mu suu oli täiuslikult ümmargune sellel hetkel vist. Püha part, mu mõistus on ka kadunud ju, ma ka pooldun siin ju. Ja von Bocki maja pooldub, sest vannitäis vett selle alt ühel hetkel kaob.

Umbes sellel hetkel läks kõige tagumine lamp hulluks ja põlema ja tossu välja ajama. Järgnes väike mimesis kaosest. Minikaos. Tuletõrjealarm tööle: tuba haisu täis: aken lahti: samal ajal meeleheitlik dialektilise materialismi seletamine. Mu suu tegi taas täiuslikku o-d.

Kui kõik normaliseerus, avastasin veel oma suhtlusvõrgustiku hämmastavat toimimist. Ja siis, ühel hetkel kui ma just targaks hakkasin saama, astus sisse mu kunagine klassijuhataja. Ja tark mees lausus:

"Seda nuppu pole mõtet vajutada, siis läheb lamp põlema."

Ei, see polnud uni, see oli päris. Iga päev on päris, pole mõtet ennast siniseks näpistada.

Ikka ma veel ei tea, kas teater on ainult crush või olen kirjandusele truu? Ma ei suuda valida. Mitte veel.

üldiselt

2011-12-12T14:43:00.002+02:00

käib peenekoeline mindfck lisaks eksamipalavikule.

Tegin poole aasta kokkuvõtteid. Hämmastav, hämmastav. Järgmist poolt aastat ei julgeks ennustama hakata. Lähme-ja-teeme hoiak. Just.

tuli

2011-12-09T19:41:00.002+02:00

Põlen. Ohtlik kuumus. Kõrgepinge. Kõik mis juhtub, juhtub esmakordselt. Nüüd siis see hõõgumisfaas. Duši all lükkasin kraani viimase kuumuse peale. Vannituba auras, hea, et tuletõrjealarm tööle ei hakanud. Siis natukeseks ületas see sisepõlemismootori. Mõnus turvaline surin tuttavatest veenõeltest. Kukla taga ja pea peal. Sulgesin silmad ja rändasin ära. Ühe koha peal, liikumatult. Spontaanselt vabanedes. Kui tuli ümber on sama suur kui sees, siis on hea. Lõõman edasi siis. Äkki tuleb sellest midagi välja ka. Ma ei saa paluda ega eeldada, et keegi minuga selle jama kaasa teeks. Ja mõistagi pole see jama, vahel lihtsalt tundub nii. Lükkan kuumuse viimase astme peale.

Everything in its right place

järellainetus

2011-12-07T23:50:00.000+02:00

Why, why so quiet

oh my mysterious country singer she asked

my life (love), it's a riot

I am climbing barricades in empty streets at night

when I'm down fighting shadows

twenty-five postcards in a box in my room

telephone conversations

gas slowly leaking out of a heart shaped balloon

it's a dangerous game

that I'm not sure if I could keep playing for long

it's a dangerous game,

it's a very fine line and if one step is wrong

I have no cards to play and that's why

I've got nothing to say tonight

.

2011-12-07T08:47:00.001+02:00

If you ever get close to a human
And human behaviour
Be ready, be ready to get confused

There's definitely, definitely, definitely no logic
To human behaviour
But yet so, yet so irresistible

And there's no map
and a compass
wouldn't help at all

They're terribly moody
And human behaviour
Then all of a sudden turn happy

But, oh, to get involved in the exchange
Of human emotions
Is ever so, ever so satisfying

Oh oh, and there's no map

Human behaviour, human
Human, human behaviour, human
Human, human behaviour, human
Human behaviour, human

And there's no map
And a compass
Wouldn't help at all

Human behaviour, human, human
Human behaviour, human,
Human behaviour, human,
Human behaviour

There's definitely, definitely, definitely no logic

Human, human
Human behaviour
Human

There's definitely, definitely, definitely no logic

Human, human, human, human.

see

2011-12-06T21:51:00.002+02:00

Selleks pole adekvaatseid sõnu, mis praegu toimub.

Ma ei tea, kas nutta või naerda.

tuleb-tuleb

2011-12-04T14:47:00.002+02:00

Ise ka ei usu, aina imesta. Maailma parim leid praegu laua pealt oli Fazeri šokolaadi lõpp. Selle šoksi ostimise ja praeguse hetke vahel on nii mõndagi juhtunud. Hakkas pihta eile hommikul kell seitse ja lõpeb vast esmaspäevaga. Kiidan korraldustiimi sujuvat toimimist, kuigi vahepeale oleks veel nii mõnigi inimene ja tark jutt mahtunud. Detailid tulevad paberkandjale, mis avalikustub ühe teooria kohaselt ehk siis kui mu lapselapsed selle kunagi pööningult leiavad. Praegu tahaks, et mu viimased 32 tundi oleks kogu seesmiste kommentaaride, tunnetejadade, kaardi, lõhnade, maitsetega ja helidega salvestatud, et ma võiks mõned kohad uuesti mängima panna. See on nii teater ja teater on elu ja ma olen õnnelik.

uuesti

2011-12-01T21:40:00.002+02:00

Lõpetan ja alustan. Keeran oma päeva paberina rulli ja vaatan läbi selle ennast. Ja ma näen midagi kirjeldamatut, paljude inimeste puhul kohatud tuuma, ühisosa, mis mu alati tarduma paneb. Ja ma pistan oma käed tulise vee alla, et ma võiksin uskuda praeguse hetke tõelisust. Seebitan end sisse ega lõpeta enne kui aeg on sekundeid juurde pannud. Käed surisevad. Nüüd tean, see oli päris. Nüüd mäletan, aga ei suuda ometi tõestada ega uuesti näidata. Ma ei suuda sulle seletada, mida ma tundsin mitte ainult siis, vaid ka paljudel eelnevatel kordadel. Ja ma ei tea, kas sa tundsid mu ära või mitte, kaua see aega võtab, mis selleks kulub ja mis juhtuma peab. Ma tean sind nagu ma tean paljusid eelnevaid. Isegi kui ma ei usu teooriaid. Aga sa ilmud üha uuesti erinevate inimestena, näitad oma erinevaid tahke ja ometi ma tean, et sa oled see. Iga kord uus, alati aimatav. Ja iga kord kui midagi ei juhtu, tuled sa uuesti, natuke erinevana, et kõik saaks jälle otsast alata. Et ma saaksin pikalt hoogu võtta ja imestada. Ja siis oma käsi kõrvetada. Mul on arvestus sassis… see võis olla juba 9. kord kui tundsin paralleeltegevuse võimu ja paksu nähtamatut maailma õhuvooludes. Ja sõnade abitust ja täielikku arusaamatust. Juba 9. kord mõelda, et jälle.

i want to break free

2011-11-28T13:04:00.002+02:00

Pärast sürreaalset öist reedet, mil sai keskmisest halvema ilma saatel päris palju kõnnitud ja kingi vesistatud, tuli veelgi mõnusam laupäevak. Neljapäevast laupäevani puudutas öösel pea patja umbes kell kolm. Ja igal hommikul äratati mind sõnadega "pampampampaaaa goooood mooorning!!!" täpselt 11:30. Uus rutiin on pop.

Üks äge hetk oli siis kui me toiduvarustus paberkotis ja kõrs fantaga suus mööda jalgrattateed ühika poole kõndisime. Siuke multifilmitegelase tunne tekkis. Mul polegi ammu põsk burksimajoneesiga koos olnud. Kvaliteetaeg!

Laupäevak oli kohviku päralt ja pärast sai PÖFFil nina mullaseks aetud. "Restless" tekitas miski emotsionaalse plahvatuse, mis nüüd ka eilsesse öhe mahtus. Päris sürr hetk on pimedas pärast südaööd ühte laulu kuulata ja siis selle peale mõistmatult pisaraid lahistada. Nonstop. Kui mu energiaimemistrikk poleks aidanud, siis oleksin sõnumeid hakanud saatma. Vaevalt, et need väga oodatud oleks olnud, vaevalt, et neile kunagi vastatud oleks.

Tuli selline seletamatu vajadus tuli põlema panna ja kõik üles kirjutada. Värav oli valla, kuna ta ikka enam tuleb.. aga ma ei teinud seda.

Ei teinud.

hammas

2011-11-22T12:16:00.003+02:00

Uni on ulmelisem kui päriselu viimasel ajal, seal realiseeruvad need mõtted, mida ma veel maiseks muuta ei oska. Mulle antakse viimasel ajal palju nõu, tihti ilma, et ma ise küsiksingi. Väga erinevates eluvaldkondades muideks. Ja siis ma elan nende nõuannete järgi unedes.

Eile otsustas mu alumine tarkusehammas, et on aeg maailma vallutada ja siis ta pressis nii, et vähe ei olnud. Mõtlesin, et nii oleks halb surra. Mul oli kuri plaan täna hambaarsti juurde minna ja maailmavallutajale koht kätte näidata, õhtul enne magamaminekut mõtlesin hambasoovi ja suikusin vaikusesse. Hommikul ärgates ilmnes, et hammas oli esialgu alla andnud. Okei, ma ei taha väga ette hõisata, aga eilsest agooniast pole tõesti enam jälgegi alles + paistetus on kadunud. Tuleb vist leppida tõsiasjaga, et olen kõikvõimas.

Joon selle peale kõikvõimast punase greibi nektarit.

Kohe algab eufooriline essee kirjutamine.

...

Nii, mõned tunnikesed on vahepeal möödunud, neist tervelt poolteist hambahaldja ukse taga oodates. Mu vägev kihv ei taha mind veel hüljata, vastupidi. Polegi ammu tuimestatud saadud. Vähemalt hoiab moraali õigel lainel. Alustan kampaaniaga "Täna õhtul ei söö"

saunalõhn

2011-11-20T18:47:00.002+02:00

busted

2011-11-17T22:58:00.004+02:00

he so very much is

Tulevikuväljavaated muutuvad abstraktsemast konkreetsemaks. Nüüd tean vähemalt ühte asja, millega ühe valiku puhul silmitsi seisaksin. Ma pole veel otsustanud, ainult unedes ehk, kus pole vastutust ja tagajärgi. Ilmsi on kõik teine. Teokostüümis autode vastu. Elan ennast kuidagi välja.

Trollide, kino, napakate videote ja rämpstoidu peal. Olen iseendast nii meeletult kaugel, et võin end näha pisikese täpina merelainetuses triivimas. Lehvitan iseendale. Ise ei lehvita vastu, vaid küsib:

"Kaua veel? Ma ei jõua ära oodata, kuna sa minu juurde koju tuled. Ma armastan sind."

"Kallis, saad aru, ma pean.. praegu see on nii, aga see saab varsti üle ja siis ma olen tagasi."

Screw it. skrffff it.

mot

2011-11-16T17:34:00.002+02:00

Rekordarv inimesi nähtud vähese aja jooksul, lisandub nüüd igapäevaselt vähemalt üks tuttav nägu tänavapildis. See oli keeruline lause, ma tean. Nagu see laul on kurb.

Praegu on võimalik igast päevast lükata välja ebameeldivused, nii et järele jääb vaid magus koorekiht ja mõned mõrud kohvid, nii stiili pärast. Hoian ennast vägisi tagasi, et ei armuks. See on ohtlik, andestamatu. Aga ma olen õnnelik ja värske, natuke väsinud järelmaiguga. Ja tagasiside on suurepärane. Kõik on suurepärane. Kummardus maailmale ja teatrile ja inimestele.

Stranger: your life is a dash- between when your born and when you die

Stranger: its up to you to fill it in

inimesed

2011-11-12T11:52:00.003+02:00

"See on võimatu, mõistad? Või-ma-tu!"

"Miks? Ei ole ju, kui me kõik välja arvutame ja läbi arutame, siis me saame hakkama. Siis ma ju saan hakkama! Kui Sa saad aru, et see on lõpuks meile kõigile he...."

"Kuidas sa siis ei mõista?! Tuleb unistada reaaaalselt ja eelkõige - säästlikult! Pole mõtet unistada sellest, mida nagunii ei saa. Kuningapoeg saab kuningaks, rähnipoeg saab puu otsa!"

nii külm

2011-11-09T18:04:00.000+02:00

Kuulen seda laulu isegi magades viimasel ajal. Võttis jalad nõrgaks kui Nero samal ajal kohvikruus käes hommikumantlis teisel pool läbipaistvat piiri kõndis. Teatris, eile õhtul. Ja pühapäeva õhtul ka, sest ilmselgelt pole mul raha mujale panna kui piletitesse. Iga päev väljamõõdetud portsjon kultuuri, täna siis kino, reedel ohhoo-ooper.

...

ta tuli bussi, üks peatus minu omast edasi. 9 minutit olime samas ruumis, hingasime sama õhku, üks meist teadlik teise olemasolust. Kõndisin ta jalajälgedes nagu vari sama teed. Sisaliku teed kõndisin, vaikselt ja märkamatult, hinge kinni hoides nagu eile õhtul teatris. Hoidsin hinge kui tal läks sassi ja kui ühel teisel tuli täiuslikult välja. Ta kingad on sissepoole pehmeks kõnnitud. Portfell ja kingavärv moodustavad harmoonia. Juuksed vasakule poole kammitud. Ta on lühike ja kõhn.

Olin bussis. Nägin teda, keda ma korralikult pole näinud juba aastaid. Vaatasime läbi sama aknaklaasi välja, juhuslikud inimesed meie vahel. Tal on uued riided, märkasin. Ta on uus, aga ta on ikka sama. Ja ma nägin, et mina pole mitte.

...

Palju inimesi, palju-palju inimesi. Kõik on keeruline, väga keeruline, väga-väga keeruline, väga. Sain sisalikust lahti. Mul on hea meel, väga.

Jõin tomatimahla nagu oleksin joonud verd. Vampiirsuse kaudu on mind võimalik seletada küll, kas aga mõista?

räägitakse

2011-11-08T12:34:00.002+02:00

et ma olevat kas valge maailmapäästja või vikatiga pimeduserüütel. Muud võimalust ei ole. Peaks küsitluse tegema, mida Sina arvad? Kas mul endal üldse mingit otsustusõigust enam ei ole? Elu nagu vampiiripäevikutes, elu nagu Paolo Coelho raamatus.

Feliksit ei paista see kõigutavat, ronib mulle ikka sülle, vaatab oma suurte kassisilmadega otsa, müksib peaga, annab musi ja tõmbab and põrisedes kerra. Kui ma vahest enam ei jõua kahelda, mõelda, pooli valida ega uskuda.

Huumor päästab. xaxaxaxa

lack of self-confidence

2011-11-06T16:27:00.003+02:00

Tegin oma supertrouperreferaadi valmis. Olen rahul, näis, mida Olümposelt vastatakse. Reede kujunes fanfaariderohkeks. Lisaks olin tunnistajaks ainukordsele performance´le, mida esitas keegi ülimalt elastne-vetruv mees tantsupõrandal. Oli palju inimvarje, pimedus ja helid. Oli piparmündi ee... jook.

Enne seda istus keegi raekoja platsil purskkaevu ääres ja ootas mind. Aga mina ei tulnud, ma juba olin. Oma kõige kangema kohviga maailmas. Jalad vajutamas raskusest auku maasse. Süda põuest välja peksmas. Hea, et mul pole erilist südametunnistust. Pole ka piinu. Selliseid nagu võiks.

Hiljem vestlesin vaimsetel teemadel kellegagi, kes on selles ilmselgelt väga pädev. Sain teada, et ma olen hunt, et mul on hundi loomus. Müstika koob ennast sisse. Ja ma lasen ja ma lasen ja ma lasen tal tulla. Kuulan päikeseimpeeriumi laulu.

I can't do well when I think you're gonna leave me. But I know I try.Are you gonna leave me now.Can´t you be believing now
Varsti kõnnin sisaliku teed. Täna õhtul, teatris.

kokku võtmine

2011-11-03T22:03:00.001+02:00

Graafik on päris tihe, mistõttu lükkub aja mahavõtt ja vegetatsiooniperiood teadmata tulevikku. Reedel oli üks näljane pidu, mis algas veidralt, aga lõppes ometi hästi. Sai tervitatud ammunähtud sõpra ja vihutud tantsugi. Võiks öelda, et koht oli selline, kus vastavate inimeste ja muusika kombineerimisel kohati reaalsustaju kadus ja võis rahus kosmosesse sõita. Nägin mingeid hõimuinimesi ka, kes tõmbasid tasakaalu normaalasendisse. Laupäeval oli plaksumäng, seltskond naisterahvaid ja valge vein. Pühapäeval taaskord ruum, kus ma kunagi varem käinud polnud ja inimesed, kellest suurt osa kunagi varem näinud polnud. Sai palju kallistatud, teisi rabatud ja ise üllatatud saadud. Projekt maailmaparandus. Nüüd mul on palju, millest mõelda.

Esmaspäeval hakkasin muusikat korrastama. Muuseas hävitasin ka mõned filmid. Sees hakkas hulga kergem. Kompuutril ilmselt ka. Kooli poolest oli hõre nädal, mistõttu sai täna kolm korda ühte 1,5-tunnise helifaili algust üle kuulatud, teemaks arvutilingvistika. Selle peale kuulan praegu Tšaikovskit oma hiiglaslikest uutest klappidest, mis pead ette- või tahapoole tahavad vinnata.

Päevakavas on referaat retseptsioonist. Täna ma peaaegu, et korraks jõudsin selle tuumani enda arust, aga siis tegin mõned võileivad ja sinna ta läks. Homme on ostuöö ja ema tahtis musta pori näkku. Eks ma siis šoppan. Alephile panin ennast ka järjekorda. Selline teraapiakirjandus viiele köitele antonile on taastumiseks päris vajalik.

Oma eelviimase raha eest ostsin kaks piletit sisalikule, kui see on nii hea kui ma arvan, siis tuleb tast essee. Varsti peab minema ooperit vaatama, mis tekitab mus teatava ebameeldiva kananaha, aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Sarnase mõjuga on kaks korda nädalas ka vene keeled.

Unedes lendan jälle, eriti eile öösel.

Aga nüüd: fanfaarid!

gone fishing

2011-10-31T19:47:00.002+02:00

Arvan, et tõmban mõneks ajaks uttu. Udu on hea, maalähedane, puhas. Vaja mõelda ja ideid materialiseerida-manifesteerida natuke. Viimased 3 päeva olid liiga erineva seltskonna päralt. Pean toibuma, olema, ennast koguma. Selle kõige all olen tegelikult kohutavalt õnnelik.

No worries!

kreemi

2011-10-28T20:04:00.003+03:00

Lähen vaatan täna nähtamatuid sõpru. Ei ole olemas mingeid piiranguid ega põhimõtteid. Kõik on palju mitmemõõtmelisem.
Üks nähtamatu sõber ütles, et see on hea laul. Veendu ise:

janu ja nälg

2011-10-28T09:29:00.001+03:00

Ma ei usu enam ise ka, mida ma teen. Täna nägin unes pisikest kitarri, millel olid keelteks riidest nöörid. Unes laulsid ilusad inimesed laule, aga imestasin, et nii mõnigi neist oli oma stiili välja vahetanud. Jah, uni petab oma illusoorsusega, aga sellel pole tagajärgi.
Väljas on ilus sügis, varsti on midagi talve ja sügise vahepealset, selleks ajaks tuleb asjad korda saada. Üks päev ärkasin kell kuus hommikul, sest masterplan ajas ülesse. Tegin plaanid ja lugesin ärakustumiseni Uibopuu "Janu". See on tüdrukust, kes on voodi külge aheldatud ja saab maailma rohkem kuulata ja nuusutada kui näha või kogeda. Mõtlen, et sellise terveksksaamisel ja lahti laskmisel võivad olla omad tagajärjed.. minu lahtilaskmisel ka, mõistagi. Mu tuba on see voodi, aga Mariast erinevalt mina saan oma jalgu liigutada ja minna. Meeletu individuaalne evolutsioon. Üheraksetest robotiteni välja, mitu korda. Kuna see lõpeb?
Seminaris öeldi suurepärane lause: "Ma tahan, et te näitaksite, et geeniusest on teil ainult nii vähe puudu! Te kõik!"

Hingan sügavalt sisse ja välja..

vann

2011-10-23T22:06:00.000+03:00

Elu hakkab vaikselt sisse tagasi voolama. Käisin täna vannis, viimati juhtus see natuke vähem kui neli kuud tagasi. Panin korraks kõrvad vette, siis veel natuke, silmad kinni, nina kinni ja mulksti vee alla. Kohises jubedalt, hirmus hakkas. Tulin tagasi. Sain plaksti silmad lahti, õhu kopsudesse. Muidugi, kurat!
Vaatasin ära filmi Coco avant Chanel, kus mängis see ilus prantsuse näitlejanna. Nüüd tahaks Idiooti ka näha. Tammsaarega sain täna ühele poole. Loodetavasti ei loe seda enam kunagi. Natuke mängis Pärt Summat. Veider muusikaeelistus on mul viimasel ajal. Nagu ka kõik muu. Vatimaailm on selle nimi ehk.
Eile demonstreerisin, kuidas väljas jooke serveeritakse. Mõtlesin, et pildistama peaks. Mõtlesin, et õppima peaks. Kui ainult pilved taevast eest ära saaks. Kui ainult tuleks see jube külm ja päike samal ajal ja pühiks kõik libeda, ebakindla, seiskunud sügisõhu värskuse vastu ära.
Ega ta ei pääse. Nagu mina oma vene keelest ja adverbidest. Vähemalt olen unenägudest viimasel ajal prii. Mina olen, aga teised näevad minu eest minu und. Jääb vaid loota, et kui see kõik ära nähakse ja kõneldakse ja seeditakse, siis ei pea sellest enam kunagi.. ma tõesti ei viitsi, olen väsinud.
Nälg avab oma uksed reedel, äkki on aeg.

kompromissitu

2011-10-23T15:40:00.000+03:00

2010. aasta seen, maal

ise

2011-10-21T19:02:00.001+03:00

Teen nüüd endas valikuid nii, et mõtlemine jääb eemale. Loen vana ennast, seda, kuidas kõik on juhtunud ja et ma olen sellest kirjutanud. Olen selle endast ära kirjutanud. Eile lugesin kolm tundi iseendale vana ennast ja ütlesin: "Vaata, selline oli kord maailm."
Võib kirjutada nii, et unustad enda, aga võib ka lugeda nii, et unustad. Ma pole vist sellest päris toibunud. Ei siin ega sealpool. Terve see aja käib taustaks rohule maha.
Õhtul tuleb olla natuke teises kontekstis, teises rollis. Võib-olla tuleb naeratadagi, aga päriselt see praegu ei tule. On nii sügav vaikus, mida täidab ikka ja järjest see laul.

lännü

2011-10-20T17:56:00.001+03:00

Ema hakkab kohe lugema 96-leheküljelist käsikirja, mis kirjutet 2010 aasta kevadest 2011 aasta kevadeni. Esimest korda teise silmapaari usaldus. Põnevad asjad juhtuvad siin!

tasuta lõunad

2011-10-17T13:13:00.007+03:00

Nägin unes, et mul oli the Smiths´i plaat, mille pidin ise kokku monteerima. Pakendis oli erineva suurusega hambaharje, puhastusvahendeid, nõelu, niit ja kassetilint, mis oli kahe erineva vanaaegse fotoka külge paigaldatud. See kõik oli nii huvitav, et ei raatsinud kuidagi üles ärgata.

Tegelikult olen viimased viis päeva vene keelt õppinud, loomulikult rohkem kui vaja, sest mul on umbusk nende keelte suhtes. Nad on nii salakavalad, võõraid sõnu ei saa kuidagi usaldada. Peaaegu olin pettunud, et töö nii lihtne oli. Vaimne pingutus on teinekord üsna ebaaus.

Aga ema tuli koju kahe kotitäie riietega, mistõttu sain liibuva 70ndate diskopluusi ja karukampsiku, söön suppi ja hammustan kõrvale kodutehtud seenepirukat. Magus ootab veel!

Saaks selle pagana Lehiste artikli kohta sama öelda! Või sõnaliikide! Enne lõbu, siis töö.

2011-10-15T18:55:00.000+03:00

maailm läks põlema
ja muutus päikeseks
kustus ja temast sai kuu
kõigis on mõlemat
ühele ollakse truud

kuu-usk

2011-10-15T18:45:00.003+03:00

Kui päike on juba loojunud (ja see juhtub viimasel ajal üha kiiremini), on tunne, et nüüd on päev läbi. Pimedusega ei oska enam midagi peale hakata. Pimedus hakkab nii teravalt peale, et see muudab mu nõutuks. Eile läksin vaatama, kuidas ta tuleb. Hakkasin kindla sammuga linna poole kõndima. Palju maju oli ees, rajad ikka samad. Päris enda maja juures juhatasin ühed oma kassiga loomakliinikusse. Kõndisin nendega päris pikalt kaasa, sest ma olin korraga igasuguse adekvaatse seletamisoskuse maha jätnud. Tundusid toredad inimesed olevat ja kuna mul midagi teha polnud, siis mõtlesin, et tegelikult oleks võinud nendega veelgi olla, kliinikusse minna, võib-olla tagasi ka. Aga neil oli oma elu ja eesmärk ja toiming. Pärast unustasin nad päris äragi. Vaatasin nii hoolega valgust. Impressionism. Valguse lõhn, selle äraminek ja asendumine valgusetusega. Kõndisin ennast nii kergeks, oleks võinud maailma otsa minna, kui selline paik oleks olnud. Lasin jalgadel ise minna ja kätel lõdvalt rippu kiikuda. Vahepeal sadas natuke. Vahepeal sõitsin natuke bussiga. Mu kõrval istus poiss, kellel ema magama jääda ei lasknud. Panin silmad kinni ja mõtlesin, mina võin seda, ilma et keegi keelaks. Läksin maha samas peatuses kus nemadki. Aimasin majade tagant kuud, jälitasin seda koduukseni. Kõik on samamoodi, kõik on erinev. Hakkasin vist kuud uskuma. Jah, kindlasti.

Biophilia

2011-10-11T16:30:00.003+03:00

Viimasest uuest plaadist on neli ja pool aastat möödas. Selle aja jooksul on enam kui pooled mu rakkudest end välja vahetanud. Mäletan, ta oli mu arvuti muusikavaras päris pikalt olemas, kuid need helid ei sobinud tollesse aega. Ma polnud ise siis veel valmis midagi sellist kuulama, veel vähem mõistma. Ühel hetkel sain sellest imelikkusest üle, julgesin vaadata kaugemale, kuulata sügavamalt, unustada ennast ja usaldada. Sellest kasvas välja midagi naha alla pugevat, mis kulmineerus Vespertinega. Muusika, mis on ammendumatu, paljude kihtidega, mitmete keskendumispunktidega. Tundsin, et olen sündinud õigesse aega, see looming oli kasvanud enam-vähem koos minu kasvamisega, kuigi enamus elust ma sellest midagi ei teadnud. Volta oli kuidagi kaugem ja arusaamatum, siiani ulbin selle pinnapealsel. Aga nüüd mõtlen, et Volta oli mu 10. klass. Siis sain selle lilla natuke kurja mustriga dressipluusi (made in Turkey) ja hõimumustritega maika ja lilla kampsiku. Siis sain oma esimese mantli, mille peagi edasi loovutasin, sest see polnud just õige seljas ja üldse, aga ka see oli lilla. Siis lõikasin esimest korda oma pikad juuksed maha. Samal kevadel sain pillivarregi. See oli rikas aasta, võtsime Feliksi, ostsime uued diivanid, kirjutuslaua, teleka, tapeetisime minu toa ära. Riidekapp tuli peagi. Peaaegu kogu gümnaasium oli Volta. Selline intensiivne, loomingust ja emotsioonidest rase, vulkaanipursetega kulmineeruv.

Nüüd on mul jälle uued rakud ja tal on vahepeal uus plaat välja tulnud. Plaat, mis on rohkem 2011 kui viimane kolmaastak. Vahepeal andsin kirjutamises alla, ma enam ei suutnud seda suurt tabada püüda, ennast kuidagi puhtaks kirjutada, kuigi ma tahtsin ju nii hirmsasti. Kirjandus on halastamatu, ta ei arvesta su püüdlusi, kui pole lõpp-produkti. Seega sai hunnik paberit ja sõnu, mis kuhugi ei viinud. Aeg lükkas takka ja libises käest. Kogu sise- ja väliskosmos pidi kaante vahele mahtuma. Hajevil maailm kadus silmapiirilt. Silmapiir vajus taeva raskuse all maasse ja maast sai uus taevas. Samal ajal laulis ta kosmosest ja DNA-st. Mu sisemus jäi mulle kättesaamatuks. Heleda leegiga põlemine, apokalüpsis, lõpetatus ja uuestisünd. Fööniksi tõus tuhast. Ühel hetkel tunned, et enesekontroll oleks päris vajalik. Ohjad ja suund, läbi paanika ja kaose harmooniani. Läbi enda hirmude ja sopa tähtede poole. Dark Matter on päris sünge meloodiaga laul. Esimest korda ma lausa kartsin seda ja ega praegugi veel pole ta mu sümpaatiat võitnud. Ja kuigi ma olen kartnud mitmesuguseid asju, eriti veel seda, et enne kui ma oma kõige tähtsama saan ära öelda, muutub tüütav sissejuhatus nii igavaks et keegi ei taha enam kuulata. Umbes nagu lavastuses „Peeter Volkonski viimane suudlus“. Jah, mul hakkas tegelikult lausa hirm seda vaadates, hirm selle ees, mida ma oleks võinud veel teha. Sest siis ma tundsin, et tingimata pean mina midagi tegema, muidu maailm ei muutugi, sest muutuma see pidi. Jah, mul oli paljudest asjadest kõrini, enamuses sellest, et mitte midagi uut ei olnud minu sees ega ümber, ainult vanade lugude lämmatavad jätked ümber kõri ja südame. Ja et isegi tema uued lood on veel nii kaugel. Nüüd on need käes, kõrvades uudishimulikult ringi ümisevad, veel uued ja natuke võõradki, aga sisu on sama, sisu on alati sama. Ja ma unustan ennast korraks, lasen lahti oma maailmast nagu kõlaks need helid iseeneslikult minu sees, põrgates vastu mu kumerusi ja servi, luurates ettevaatlikult südamearhiivi tolmuste riiulite vahel. Siis, kui see juhtub, annan end selle hoolde. Lasen helidel rahulikult tulla ja ennast vallutada. Tahan olla kõik, üks.

Avastasin, et mu silmad on hakanud värvi muutma, miski uus on neisse sisse imbumas. Nüüd ma vaatan uue pilguga. Kuskilt kaugelt kohale jõudnud pilguga, mis pole pärit siit maailmast, aga ometi, minu sisse panduna, oma koju jõudnuna, vaatab ja imestab. Nendele uutele silmadele ta laulud ongi. Need tuttavad, aga uued helid. Nagu kõige päritolu oleks üks. Minu uute silmade ja tema uute laulude. Sellepärast nad teineteist nii hästi mõistavadki. Kuna saan ma oma silmadeks? Iga päevaga aina rohkem.

To risk all is the end all and the beginning all

luuleminutid

2011-10-09T20:20:00.001+03:00

kui aja kulg on ümar

ja kõik kordubki

siis minuga see ometi

esmakordselt toimub kõik

ühest viimasest musist

on kasvanud potentsiaalne kauakestev

ja teine juhuslik reaalne

ühte vaatad

teist koged

kolmandast kuuled

vihmavarju alla naeru pugedes

elu absurdsusest vappudes

ennast välja elades

millises maailmas ma küll vaatan

kuhu end lõpuks välja elan

ümarik aeg teab

tema on keeletu

unenägu

2011-10-08T11:41:00.002+03:00

draama

2011-10-07T16:31:00.002+03:00

Kaos kõikjal ümberringi. Draama, traagika, tigedus, sobimatus, mõtlematus ja ülemõtlus, magamatus, teemade ümber keerutamine.. ülekeev ja paradoksaalselt emotsioonitu. Kui head lõpptulemust poleks kindlalt olemas, siis saaks reageeringud olema veelgi tormilisemad. Enne põrgu, siis paradiis. Jah, olgu ta siis hea eksole.

Täna nägin, kuidas rampsi ees oli tädike ära vajunud, ninast jooksis verd, pilk vaatas ootuses otsa. Ümberringi sagivad inimesed. Kiirabisireen. Kõndisin edasi, mida ma ikka teha saan? Ainult otsa vaadata, mõelda, kuidas maailm paisub ja selekteerib ja kuidas juhtub see, mis juhtuma peab ja kuidas saad ainult oma reageeringut muuta ning ennast mitte kuhugi minevikku maha jätta.

Võtsin umbes neljandat korda optiteooria käsile. See on BA aine, peab olema ületatav, arusaadav, lahtimuugitav. 19 lehekülge artiklit, kontimurdvat, aju väänavat, südant pigistavat. Ma võiks oma ajuauruga sauna kütta, aga ikka käin ümber tegelikkuse, sellesse nägemata. Kui matemaatikud avastaks lingvistika, siis nende maailm muutuks veelgi rikkalikumaks, võib-olla. Ma ei teagi, kelle jaoks see on või miks ja neid küsimusi suudangi küsida iga kord pingutamata.

Kõrvale natuke teatrit?

Tahtsin osta Loomingut, aga ainukeses poes, kus ma käisin, seda polnud ja seega jäi mul raha alles.

Tegelikult ei tahtnudki osta ega lugeda, vaid teha ja elada.

Ärkasin hommikul veel pool neli koos emaga ja enam und ei tulnud. Irooniline muidugi. Lugesin Karinist ja Indrekust, proovisin tuttavaid nende nimede varju. Ta ütleb, et armastusel ja mõistusel pole just palju seoseid. On üks pidev pendeldamine nende kahe võimaluse vahel.

Sõnad pole jätkuvalt mu sõbrad.

hippari hai*

2011-10-04T19:54:00.001+03:00

„Seega on pelgalt peene stilisatsioonina mõjuv kompositsioon tegelikult hoopis antud fenomeni analüüsi ja lahkamise tulemus, seega ajas toimiva energia transponeerimine ekvivalentsesse ruumi tõmmatud joontesse.“

Idioodistun. Lugesin seda neli tundi, mille tagajärjel tahtsid silmad koobastest välja voolata ja pea käis ringi. Kuulasin radiaatoritesse saabuva vee kahinat ja aimasin poolikut kuud taevas. Selle aja jooksul ei tulnud mul ühtegi küsimust, pea oli tühi, lasi sõnu üksteise järel silme eest läbi, uute järele krahmates, eelmiseid mäletamata. 3 lehekülge enne lõppu panin faili ristikesest kinni. Hea, et on ristike, mis kõik lõpetab.

Viimastel päevadel ma pole eriti mõelnud, täpsemalt üldse mitte. Kogu elu käib silme eest läbi, stseenid vahelduvad, inimesed ka, võtavad endaga kaasa kõik selle, mille tõidki. Õigemini ma saadan neile selle tagasi ega jäta endasse. Aga öösel tuleb mu ajju huvitav lause, keset mõnekümnetunnist täielikku vaikust. Aga hommikul ma enam ei usu sellesse.

Ainult seda küsin ma endalt, kui kallis on mu vabadus? Mis on piisavalt hea, et see vääriks tema kohta?

Ühtlasi puudub mul igasugune plaan ja see õpetaja-värk muutub iga päevaga järjest kahtlasemaks. Kirjutada tahaks palju, aga selleks on kõik tingimused nii valed ja ma ei tea, kas ma päriselt oskaksingi..

* tõmmata kedagi enda poole, olles samal ajal ise vastu tõmmatud.

enne veel

2011-10-04T14:38:00.001+03:00

.. kui tuleb see, mida ma öelda tahan, üks elulise tähtsusega küsimus:

10. Kui hea või halb Te saksa keele õppijana olite?

ļoti labs

labs

viduvējs

slikts

ļoti slikts

biit

2011-10-02T17:40:00.000+03:00

vahetus

2011-09-29T16:56:00.002+03:00

Olen ühe avastuse võrra rikkam, mistõttu elab väike uhkus südameligiduses. Annad juuksed ja saad vastu sellise teadmise, vat kui tore!

Tundub, et peagi saab taas teatritegemist näha, pühabal siis...

kutsun kõiki kaasa!

t2htpäev

2011-09-28T21:10:00.001+03:00

Homme hakkavad põnevad asjad juhtuma!

kaas

2011-09-26T19:44:00.002+03:00

Kaassõna, kaaskiri, kaaslane.

Kui tuleb üks äraütlev kiri, siis peab kandideerima teisale. Nii ma siis vajutan klaviatuurinuppe ja muigan enda promomise üle. Ja kui ükski neist peaks kunagi reaalselt ühendust võtma, helistama, ütlema, et nad on huvitatud, siis muutub mu illusoorne maailm elavaks. See on nagu pokker, mängivad paljud, võidavad vähesed. Õnnefaktori osakaal on suur.

Täna mängisime vene keeles bingot, võitis see, kes suutis kõige rohkem sõnade sugusid ära arvata. Ja ma sain teada, et armastus ja veri on mõlemad naised.

Mis veel?

Mu küpsev masterplan vajab ressurssi.

Üks tädike istus täna bussis mu kõrvale ja arvas, et ma tahan Jehoovadest kodus lugeda, aga tema kurvastuseks laususin, et ma nagunii ei loe seda kodus. Ja tahes tahtmata tuli meelde Indrek oma tähtedega. Kus on siis taevas, kui on ainult tähed ja planeedid? Jürka ütleks selle kohta, et Jmal on aja-ja ruumiväline. Huvitav, mis siis Indrek teeks..

Tädike istus selle peale järgmise ohvri kõrvale. Tal oli ilus säbruline mantel.

Tänases loengus oli korraks tunne, et võiks elektri välja lülitada ja kõikide arvutite akud tühjaks lasta. Haha, mida te siis teeksite, ah? Ei saakski lõustaraamatus surfata ega buduaaris klõbistada!

Mwuhaahaa!

hetk

2011-09-24T20:59:00.001+03:00

hjuvynasf7uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuast

värinad

vöriunad

mõistad?

õnn

2011-09-23T23:35:00.002+03:00

Selle poolaasta kõige mõistlikumas loengus ilmnes täna sokraatlik tõde: vaimuinimesed ja muidu boheemikud on alkohoolikud. Sellepärast, et tuleb vahendada loomet ja see on nii kurnav, et võib viia närvivapustuseni kui sellest ekstaatilisest seisundist õigesti välja ei oska tulla. Mul on tunne, et vahest on kogu elu katarsis, eriti need väikesed nimetud hetked. Näiteks täna nägin sillal labrador retriiverit tüdrukuga ja otsustasin ära, et mul on ka ühel päeval selline. Ja oma esimese auväärse ja häbitu palga eest ostan kalli parfüümi ning kleidi ja kingad, lähen juuksurisse ja siis restorani. Kas või oma koeraga. Ja oi kuidas ma tundsin, et sellest saab väärt päev. Et see motiveerib koguni neli aastat veel koolipinki kannatama ja kiruma. Ja ma olin korraga nii õnnelik. Nii kohutavalt õnnelik, et oleksin peaaegu nutma hakanud.

soo

2011-09-21T20:23:00.005+03:00

"Tema peaajus omandas iga asi mingisuguse pöörase kuju ja seal pöördus ka kõige lihtsam ja selgem sündmus hullumeelselt pahupidi." (Tammsaare 2009: 112)

Olen juba II osa juures ja see ongi vist praegu mu selle semestri suurim saavutus. Vahepeal maadlesin fenomenoloogia ja semiootikaga ja pärast seda juhtus minuga umbes see nagu Indrekuga lehekülgedel 136-137. Tähekesed virvendasid silme ees, maailm tõmbus kogu oma elastsuses kokku ja lasi siis lõdvaks. Hetk, mil justkui saaks korraga kõigest aru, aga kohe järgmiseks imetakse see teadmine tagasi ja unustad hoopis kõik ära, ka selle, mida arvasid enne teadvat. Siis ma sain aru, et need artiklid on nii ohtlikud asjad, et võib-olla ei tohiks neid üldse nii ligidalt vaadata. Sellepärast otsustasin tänases seminaris inimeste jalanõusid vaadata, palju turvalisem.

Üks teine aine ajab mu veel hulluks. Selle ohtlikkus seisneb selles, et see, kes räägib, ei tea täpselt, millest ta rääkima peaks ja siis räägib igaks juhuks kõigest. Ühel hetkel tekkis mu kogu selle võõrsõnaderünnaku all äratundmishetk, kui sai mainitud, et pärast seitset aastat on keharakud uuenenud ja seepärast loeb sama raamatut seitsme aasta pärast teine mina uute rakkudega, aga midagi oleks justkui sama. Ja siis mulle sõitis sinna mõttesse sisse fenomenoloogia küsimus, et kuidas leida näitleja ja lavastaja ning kirjaniku, dramaturgi, kogu selle kupatuse alt üles tegelane, kui kõik teda omas vormis liigutavad ja teevad. Kui veel hullumeelsemaks minna, siis: mina ja tegelane oleme seesama, järelikult meid polegi olemas. See raamat, mida ma loen, teeb minu ja see näitleja teeb tegelase, keda ta mängib.

Ma lihtsalt ei oska õigel ajal lõpetada.

Soorollid, sellest kripeldab ka veel kurgulaes. Muuseas tuli täna välja, et fenomenoloogia võiks olla naine ja semiootika mees, aga sellest siis kui ma nende mõistetega paremini žongleerida võin.

Jah, ee.. soorollid. Kas need üldse on olemas või me oleme need lihtsalt välja mõelnud, et saaks kõik maailma asjad turvaliselt ära liigitada? Pealegi, 21. sajandil on enamus asju pea peal. Seega, nagu tavaliselt, peidan oma teksti iva, mis on sügavalt individuaalne ja eraeluline, mingite hämavate terminite alla ja lõpuks ikkagi midagi ei selgu. Ma ilmselgelt ei usalda internetti võib-olla piisavalt.

Tõsiasi on see, et kui külm ratsionaalsus ja kombekus välja lülitada ning tunnetuslikult edasi liuelda, siis pole olemas sellist asja nagu sooroll (sookollides pole ma kindel). See kõik kulmineerub ühe 23 minutit kestva telefonikõne lõpuks. Vägagi intellektuaalse, muideks. Ja ma olen järjest kindlam, et mind üldse ei huvita see ratsio või ökonoomsus või ühiskondlik surve toimida ideaalmudeli järgi. Tegelikult, kusagil mu sees elab väga ebamõistuspärane organ, mis ütleb, et see tüüp üks pingirida eespool on nii badass awesome, et ma unustan selle peale kogu strukturaalanalüüsi ja morfoloogia. Ja see organ ütleb, et komad ei tee mind kunagi nii õnnelikuks kui See.

The See.

"Amo, amas, amat... Tõsine inimsus võrsub armastuses. Inimene on armastus. "On" on koopula... Armastus on koopula, koopula on armastus. Armastus ...s ...s ..., s... Kõik inetud sõnad on s-iga. Armastus on inetu sõna. /.../ Sõna on inetu." (Tammsaare 2009: 137)

Kuna Indrek oli sel leheküljel natuke hullumeelne, siis julgen tema sõnu kasutada. See on väljendamatu, aga alati esmatähtis. Ilma selleta ei saa elada. Pole mõtet selle mõtte eest joosta. Akadeemilisus ei tee sind Õnnelikuks.

Ainult Seda on mõtet õppida.

Ainult Selle pärast on lubatud hulluks minna, sest aju See ei huvita ja ajule on ta liiast.

Lihtsustatult: Nipernaadi jagas asja. Ja ta oli muidugi päris napakas ka ja talle oli nii mõndagi ette heita. Indrek jagas ka lõpuks asja.

Aga misasi see sooroll siis lõpuks on? M teeb, N-ga juhtub. Miks? N teeb ka, M-ga juhtub. Kumbki ei tee, mõlemaga juhtub. See on nii hullumeelselt keeruline, et ma loobun kahe sekundi pärast endale ajuga teed rajamast.

Kuula Snow Patrolit hoopis. Varsti juhtub midagi paremat. Enne veel: ma olen natuke rahul jälle, et mõned asjad pole mõne aja jooksul muutunud ja et on olemas selline asi nagu progress. Aga ma pole rahul, sest aju domineerib ilmselgelt ja teistel veel rohkem kui siinpool. Kas on olemas miskine täiuslikkus, see lihtne variant? Kas igaühele jätkub?

mõõt on neli

2011-09-17T16:53:00.003+03:00

Pärast vähemalt nelja tundi tantsupõrandal ennast väljaelamist ja avastamist, et ümberringi kõik miskipärast liibuvad, tuleb magada viis tundi, juua ära pool pudelit mullivett, avastada, et bussid käivad hõredalt ja tuleb veelgi jalgu piinata, osta viimase raha eest üks halb pihvi ja ohtra majoneesiga burks, magada veel tund aega ja siis vaadata ilmtingimata Käsna-Kallet ning selle peale üksinda kõht kõveras naerda.

Ot-ot-ot... reeded on iga nädal, eks?

oh man what i used to be

oh man oh my oh me

tõde

2011-09-16T18:35:00.003+03:00

...

"Nii valge põle kuskil kui kirikus, ja nii pikka kuuske ka ei ole, kui on kirikutorn."

"On ta pikem kui meie Jõessaare suur kuusk?" küsis Liine, sest pimedas polnud ta ise kirikutorni pikkust saanud silmaga mõõta.

"Palju pikem," kinnitas Ants.

"Kas ulatab taeva?"

"Taeva ei ulata."

"Aga kui paneks kirikutorni otsa meie suure kuuse, kas siis ulataks?"

"Siis ka ei ulata."

"Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?"

"Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha," ütles Ants.

"Aga kui seisaks, ja kui reiaaluse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja laudaredeli otsa aidavahe redeli, kas siis ulataks?"

"Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta põlekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks," seletas Ants.

(Tammsaare 2003: 354-355)

töönädala lõpp

2011-09-14T21:43:00.003+03:00

mida uut sain kogeda?

a) kolm erinevat kohta, igas uudne joogielamus

b) ühikas, kuhu mu jalg esmakordselt sattus

c) üle pika aja puud kuuri: meeldetuletus käelihaste olemasolust

d) näitlejate ajuragin ja ajutus laval improvisatsioonijada käigus

e) võin vanduda, et nägin eile kella 20 ajal annelinnas asfaldil rohukonna hüppeid sooritamas

f) ajuragin artiklite kallal

g) üleüldine ajutöö üleküllus ja intellektuaalne nali, mis heidab irooniat armastusele

h) armastuse uppumine

i) kassile pai ja lapsele pai

j) hetkeline sügavus teatriuurimise teemadel ning sama sügav lapsemeelsus keeletunnis

k) suur reede on nii püha, et lapsedki ei tohi väljas joosta

l) vespertine ületab hetkel igasuguse muusikalise püüdluse

m) olematu eelarve

see

2011-09-12T22:27:00.002+03:00

vahest on raske olla sinine, eriti kui on nii vähe inimesi, kes teavad, mida see tegelikult tähendab. aga kui kõik oleks juhtunud samamoodi kui praegu ja värv oleks endine, siis oleks veel raskem. tegelikult ei saa kunagi teada, kuidas siis oleks.

varsti tuleb tähtpäev, ei tea, kuidas see toimib.

takkajärgi

2011-09-11T14:14:00.003+03:00

Spontaanselt kontakti otsivad võõrad, jällenägemishetked, tantsupõranda avanemine, ebatavalised dialoogid, filmilikud stseenid. Igavene iroonia ja tõsimeelsus käsikäes. Piiride kompamised. Rännakute jätk unes.

Sünnipäevatort ja koera pehme nina. Limpsti üle taldrikuserva. Batuut ja täiskasvanud inimeste akrobaatiline võimekus. Ideaalse tööposti ilmnemine kui oaas keset tööpõldu. Igatsus inimeste järele kohe pärast seda kui nad on lahkunud.

Umbes nii oligi.

2011-09-09T18:08:00.002+03:00

Tuntav plahvatusele eelnev võnkehoiatus on antud. Peagi vaikselt olla ei malda. Vaatab, millepärast, kuhu ja mis tulemuseks. Teatavat vabanemist on vaja. Uut kestumist, järjekordset uuenemiskuuri.

Selle ja selle laulusõnad on kümnesse nagu ikka.

kas ma olen nüüd*

2011-09-08T18:50:00.001+03:00

Tilk-tilk tilkusid majoneesipiisad vastpestud pükstele. Viis minutit loenguni: nühin uues lõhnavas kabiinis valgeid rõõmsaid plekke paberisse. Vannun ja naeran mõttes läbisegi. Korraks käib peast läbi mõte loobuda ja minna koju. Screw it all! Okei, vähemalt ei pannud teatrikostüümi, mida mul nagunii ei ole. Aga vähemalt ei pannud olematut teatrikostüümi. Istun neljandas reas punase klapiga tooli peal. Jälgin seierite venimist. Morfeem, tik, allomorf, tak. Hääl peas sosistab: "kuhu sa jõudnud oled? võta midagi ette!" Väga julgustav, mõtlen. Kui seier teeb otsustava liigutuse, korjan sinise vihiku ja kostüümi ülemise osa ning pistan punuma.

Mu kõrval sosistab keegi: "Festivali publik on hoopis teistsugune!"

On või? Milline? Teistsugune millega võrreldes?

Koristaja tõmbab laval pabereid imejasse. Whüp!

Hääl peas: "Noh, kas sa oled nüüd rahul või? Kas must tool on parem kui punane? Kogu aeg pealtvaataja, istuja.."

Kas sa saad!

Teip ja plastik, papp, mullikile, mannekeen. Fragmentides kaos ühiskonna pihta ja üksik koristaja iga loo alguses, kes eelmise korra pahna ära imeb ja uueks maavärinaks ette valmistab. Seal oli nii palju kõike, millest enamust ma tegelikult juba teadsin. Millest enamus oli nagu ikka natuke üle vindi keeratud ja ilusate kunstiliste võtetega illustreeritud. Nagu see, et naiseks palutakse kollase teibirõngaga või ostukärud on mängult bürootoolid. Ilusad detailid peaaegu et panid unustama, et tervik jääb hoomamatuks. Ja ma tulin sealt ära, meeles üks hetk siit ja teine sealt. Meeles üks ähmane fraas sellest, mis minu jaoks oli huvitav:

läheduste paljusus ja kategoriseerimatus.

Ma ilmselt loen teksti ennast kunagi, sest praegu tundub, et maksimumkogemuse ammutamiseks tuleb sõna tunda, muidu rohke visuaalsus matab vaataja enda võlude alla. Rääkimata überlahedast ja rohkest tehnoloogiast.

Ma vist ei ole enam ammu normaalne teatripublik.

Hommik tõi silma unenäod, kus sõitsin kardiautos Annelinna parklate vahel ja leidsin maast palju kellasid. Pärast virgumist kärutasin natuke last, kes oli väga koostööaldis. Kohtasin mitmel pool tuttavaid silmi ja vajusin rammestunult voodi. Kohv muudab maailma ilusamaks ja aitab võidelda madala vererõhu vastu, seepärast propageerin..

Aga see lavastus..

ma ei saa üle seal mitmel korral õhku hõigatud lausest lähme jooma!.

Tekib mingi häiriv mõtlemisminut, täidetud hüperirooniaga. Tuleb meelde see koht, kui naisnäitleja ütles, et ma saan aru küll, et tõsielusarjad on ebamoraalsed, aga sellegipoolest (või just sellepärast) vaatan neid ikkagi.

Tõsi on see, et teater pingutab üle, et hakataks mõtlema, oma igapäevaelu analüüsima, sest see pole meelelahutus, vaid eneseanalüüs. Võib-olla on see juba liig ja sellepärast tulebki minna jooma, et mõistus välja lülitada.

Tõsi on see, et aeg kasvatab tolerantsust ja seda on mus praegu piisavalt, et teha mõlemat.

Muuta igaks olukorraks oma põhimõtteid on paindlik. Proovin hea meelega. Loobudes kõigest võidad kõik.

*elus?

tule minuga ära

2011-09-06T19:53:00.002+03:00

Tänane päev tõi ebameeldiva vihma ja ma ei jõudnud kahte kohta, kuhu pidin. Pigem ma vist ei tahtnud minna. Selle asemel ostsin lugemismärkmiku ja tundsin taas, kuidas keeleteadus on minust valgusaastate kaugusel. Sellega on nii, et kuhugimaani on ta arusaadav, aga ma ei taha sellest millegipärast eriti palju teada. See on nagu kõva ja nurgeline, ebameeldivalt paindumatu jurakas. Praeguse nädala jooksul polegi veel leidnud midagi meeldivat, kuhu end peita. Olen Tartus nagu võõras ajutine sissetungija. Vaatan mis toimub, aga edasi kulgeda ei lasta. See on iga-aastane septembrine rahulolematus käesolevaga. Tahaksin selle kooli-töö-auditooriumimöllu seisma panna, hääletuks keerata, muuta linnaõhu värskeks ja lootusrikkaks. Kus on see seiskamisnupp, kui paistavad vaid kohustused ja inimesed, kes neid nii tõsimeeli vajavad? Järjest enam saan aru kui jura on teadus, täna võiksin selle õhku lasta koos nende vihmapiiskadega, nii et alles jääks mitte midagi, kust saaks alguse kõik.
Esimene teisipäev on purgis, ma loodan, et järgmine maitseb paremini.

esmaspäeva esmamulje

2011-09-05T18:10:00.002+03:00

Oeh. Ongi kool, mis tähendab, et on ka kõik muu, mis oli suvel, aga lisaks tuleb tegeleda veel mõningate asjadega. Ja konkreetselt praegu on mul tunne, et ma võin hulluks minna, et mu füüsiline pool ei pea vastu.

Esmaspäeva maik on mõru. Jakobi maja on nii imelik ja vene keel tahab mu ajud süldistada. Tšzžs-mida? See lumehelbekese moodi täht!! GHAA!! Aga esimene sõna, mis me õppisime, oli "siil" ja ma olin lõpmata rahulolev, et suve jooksul puudekastist leitud vene keele õpikust selle ainukese sõna selgeks sain.

Võtsin juba "Tõe ja õiguse" I osa. Ma tõsiselt kahtlen, et suudan maakõplamisdialooge lõpuni lugeda, aga vähemalt alguse entusiasm on võrratu.

Surfasin oma eelviimase raha eest kolmapäevaks teatripileti ja printisin selle uue tahmakasseti koostööna välja. Jälle läks raha, mida ma reaalselt kunagi käes ei hoidnud, mis oli numbritena mu kaardil.. hämmastav!

Kange tahtmine on näha ära ka Impromuusikal. Selle nimel olen vist võimeline isegi üksinda minema.. kuigi me õppisime 1. aastal, et teatriskäik on omaette rituaal, mis edendab peresuhteid.

Ühesõnaga, umbes sellel hetkel kui ma oma kaunist sebrapiletit imetlesin, helises telefon ja ilmnes, et neljapäeval on lapsehoid. Ajust said sõnad otsa selle peale. Siil.

Mitmekesine ee.. plaan. Viiepäevakukava. Ja need massid linnas.. sellega ei ole võimalik harjuda.

vahekokkuvõte

2011-09-03T15:10:00.001+03:00

bye-bye brains, hello world!

break on through to the other side..

järgmine aste

2011-09-02T18:09:00.002+03:00

mida ta teeb?

otsib rütmi, mis ühendaks välimise ja sisemise

püüab õhust energiaid, tunneb nende liikumist, iga päevaga üha rohkem

aga ei näe veel

seljatab sõnad, millega saab mängida vaid ümber palava pudru

sõnad on kate, kõik oluline on nende all

seletamatu

ta ütleb, et inimesed jagunevad kaheks

need, kes kasutavad sõnu

ja kes mõistavad sõnadeta

sügis

2011-08-31T21:21:00.004+03:00

Kirjutan endale seda lugu kogu aeg ja see muutub järjest jutustavamaks ja elavamaks. Nii selge polegi see varem veel tundunud kui praegu. Aga praegu on õhtu ja esimene akadeemiline päev on juba loojunud. See aasta tõotab tulla põnev, väga erinev sellest, millega viimased paar kuud tegeldud on. Siis tegelesin ju oma looga, selle mõistmisega, enda jaoks kuidagi arusaadavamaks harutamisega. Sellest tuleb teatriaasta. Tubli teatritudeng käib neli korda kuus teatris, lisaks proovides ja ingliskeelsetes loengutes, kriipsutab Sirpi alla ja tellib temuki. Tubli teatritudeng võidab bingoga, et selle kõik kinni plekkida. Aga ma ei võitnud täna. Teatriaasta tuleb sellegipoolest ja maksab mulle kätte, et ma võtsin peaerialaks kirjanduse. Et siis pigem teoreetiline kui praktiline? Tegelikult mõlemad. Just, mõlemad. Tulevad meelde enda sõnad, et valima ei pea. Praegu ma vastaksin, et valides kaotad paratamatult ja sellepärast vali mõlemad või hoopis kolmas tee. Tahaks praegu velvetpükstes piparmünditeed juua ja järve ääres tornis jalga kõlgutada. Tegelikult esimesel korrusel selili visata ja vaadata, kuidas päike ja lained teise korruse põrandale ja esimese laele mustreid teevad. Seda tahaks küll lõpmatult.

esimene samm

2011-08-28T19:19:00.006+03:00

Ma märkan kokkulangevusi mitte enam ainult nimedes ega kohtades, vaid ka ajas ja meeleoludes. Kui kõik muu on erinev, kui kõige muu puhul võib sarnast otsides end kaotada, siis teatud müstilised kombinatsioonid ühtivad ja selle vastu ma ei saa. Ma ei saa ka selle vastu, et ühel ööl näen ma und naisest, kellel on perekond ja kes elab 9-korruselises majas minu vastas ning vaatab mulle oma lõpmata kurbade silmadega otsa ning ma tean, et see olen mina kui ma valin selle ühe tee, mida mööda käia. See on üks potentsiaalne tulevikumina, valmis pandud ja ootab eeskujulikult oma aega. Ja sellel hommikul ma ärkan ning mõtlen, et ma ei lase sellel juhtuda, ma ei transformeeru kunagi selleks naiseks, vaid kirjutan ta üles, et ma seda kogemust ei unustaks. Ja ma kirjutan üles oma rahulolupunkti, kuhu ma tahan jõuda. Maalin selle sõnadega ilusaks idülliks ja luban endale sõnatult, et enne ma ei lõpeta kui see maal saab päriseks. Ja ma nimetan selle taevakehade tantsuks, mis annab lootust, et igaüks saab vabalt kujundada oma tuleviku. 16 kuud hiljem juhtub see, et rebin valitult lehekülgi oma viimasest seitsmest aastast ja koondan selle kõik kollaažiks sama pealkirja alla. Nimetan kaht mu elu muutnud inimest taevakehadega ja lasen sellel müüdil enda üle laskuda. 2 kuud hiljem olen mitmeid kordi püüdnud sellest teemast läbi hammustada, aga see pole õnnestunud. Võtan kätte oma taevakehad ja silitan neid mõtetega üle, lihvides kummagi pinnase endale sobivamaks. Mõtlen nad enda jaoks teistsuguseks. Tekitan oma mõtetega nende asemele mulle sobivamad tegelased, kaotan iseend, unustan iseend. Püüan asjale läheneda brutaalselt sõnadega, tekitades neid õhust, mitte enda seest. Tunnen, kuidas aeg libiseb mu sõrmede vahelt, kuidas taevakehad kaugenevad keskpunktist tagasivaatamata. Kardan oma piiratud võimalusi ära rikkuda, aga lasen osad neist mööda paratamatult. Teisel korral pärast keskpunkti loomist näen unes Kuud. See vaatepilt on kurnav, sest ma ei oska ärkvel midagi teha. Võtan spontaanselt kätte "Brida" ja loen sealt ridu, mis mulle midagi uut ei ütle. Midagi on seal ütlemata jäetud. Pööran tegelasi üht- ja teistpidi, aga ei suuda ületada oma mõistmatust. Ühel ööl olen valmis loobuma kõigist oma inimestest ja oma arhiivist. Olen valmis loobuma kogu maagiast, kõigest, mis ma olen õppinud kui see on vaid tee selleni, mis on mu eesmärk. Olen valmis loobuma kõigist sõnadest, tähekombinatsioonide keelest ja usaldama ainult kokkulangevusi ning pilke, teadmist, mille seletamine on mõttetu. Ja ma saan aru, et see pole kogu kompott, mida ma näen. Näen, kuidas mu püüd diplomaatiat arendada iga kord hääbub, aga kuidas mu uned ei jäta rääkimast üht ja sedasama. Kes on siis nemad? Mis on nende tähendus? Kuidas ma peaksin neid kõnetama? Millest ma peaksin loobuma? Kuidas ma tean, et see tee on õige?

Iirimaa ja Itaalia. Kuidagi on needki seotud. Liiga palju metatasandeid. Liiga palju puslejuppe.

tere talv

2011-08-28T16:56:00.000+03:00

2011-08-28T14:49:00.001+03:00

will i complete the mystery

jaht

2011-08-25T10:36:00.002+03:00

Täna öösel ma lendasin metsa. Lehvitasin oma käsi nagu lind tiibu ja liuglesin üle metsistunud jõgede ja kuuselatvade. Metsas oli õhtu, päike hakkas loojuma. Teadsin, et mul tuleb ära käia enne pimedat. Seal olid mõned mahajäetud majad ja ehitusjäänused, leidsin kaks Akadeemiat ja lendasin nendega koju. Kodus oli isa ja kõigepealt hakkas ta nutma, et ma tagasi tulin. Näitasin talle oma saaki: üks oli 2011. aasta kevade oma ja teine 2007. aastast. Jõudsin enne ärkamist mõelda, et järgmine kord peab sügavamale metsa lendama, et vanemaid Akadeemiaid saada.

grateful grapefruit

2011-08-11T23:58:00.002+03:00

I just had my moment

mõistmine

2011-08-11T19:10:00.002+03:00

Raske on määratleda seda kirjutamist siin. Missiooniks on umbele midagi sellist, et need laused siin peaksid kandma mingit kõnekat sõnumit, olema midagi muud kui reportaaž. Viimast juhtub viimasel ajal palju paberile, mul on tunne, et ei tohi seda enda jaoks unustada, kuigi ülelugemine muudab jälle kõik. See selleks. Tulin just Pauligi kohvitelgist Tõnu Õnnepalu diivanidialoogi kuulamast ja miskid muidu tabamatud sõnad lasid end kinni püüda. Püüan oma valgustushetke siia kuidagi üles panna, ilma ürituseta lausete siduvuse või viimistluse peale ajurakke raisata, sestap au võimalikele vastuoludele. Vahet pole. Oujeah, elagu spontaanne kirjutamine ja mõttefragmendid:

... sain aru, et temas on see terveolemiseks vajalik pulseeriv algosake, millele toetub kogu mu elu praktiline kaadervärk. Ilmselt polegi asi isiklikult temas, vaid selles, mida ta esindab.

Rahu iseendaga ja oma vaikusega on eeldus suhte toimimiseks maailmaga. See annab tähenduse kõigele tarbitavale, igale käeviipele ja silmapilgule. Üldpilt mängib tähenduse välja siis kui algosakesed on paigas. Võib küll rääkida suhetest inimestega ja .. kuidagi püüdlikult olla keegi muu. Tõsi on see, et suhe iseendaga on alati primaarne ja selles mõttes ületab kõiki järgnevaid. Peaasi, et ei tekiks sõltuvust. Et oleks alati oma tuttav lainehari, millel edasi surfata.

Oh, mulle meeldib kui identiteedikriis iseenesest kaob.

Maailm muutub kohe hulga kergemaks. Jäägugi nii.

Ja ma mõtlesin, kas on võimalik samaegselt elada ja kirjutada, sest need 2 asja tunduvad olevat liiga teineteist välistavad. Kui kirjanik leiab, mida ta otsib, leiab vastused, siis ta vist hakkab elama ja enam ei kirjuta. Sest kirjutamine on teistlaadi kommunikatsioon ümbritsevaga, mis nõuab omamoodi elustiili. Aga kõik püüdleb tasakaalu poole ja see elu, mis sõnade leegi peal küpseb, oma suhte najal iseendaga õitseb, on nii maitsev kui on tema küte. Kummastki loobuda oleks piin. Paradiis on tunda lõpuni mõlemat. Praegu avanevad iga päev uued dimensioonid.

öökapitõde

2011-07-31T13:08:00.000+03:00

Võiks seda samuraiund edasi vaadata mida ükskord nägin. Kõigepealt olin sõdalane Hiinas, kes võitles iidsete suguvõsamaffiatega. Eriefektid olid hämmastavad: aegluubist 3D-ni. Või mingi kaugema D-ni, julgen arvata. Lõpuks ma polnud enam mees, vaid kõiketeadev nägu, kes vaatas samurai seikluseid pilve ääre tagant. Samurai pidas kahevõitlust kõige tugevama vastasega, finaal oli pingeline. Järsku jälitas neid keegi kolmas, tabamatu. Ühel hetkel lendas nool vaenlase südamesse ja samurai ees seisis liikumatult printsess kimonos. Samurai vaatas naist ja ütles senise sõnadeta stsenaariumi ainukesed kolm sõna

Ma armastan sind

Järgnes kiire tagasitõmme ja ärkamine tuttaval madratsil.

wtf?

Täna jõudsin universaalse tõeni:

Mitte kedagi ei saa ära arvata ega tabada kui ta seda ise ei lase

Oh, Krishnamurti hakkab tööle ilma lugematagi ja isegi kui see pole tema, on tõemullikesed ikka mõtlemist väärt.

Tõsi on see, et tegelikult mul on koristamine pooleli, mis on ilmselgelt parem kui mitte alustatud. Aga korraga hakkas poolt lauda okupeeriv lauaarvuti mulle närvidele käima ja siis ma lihtsalt ühendasin kõik juhtmed lahti, keerutasin traadiga kokku, võtsin suuremad jupid küljest ära ja pakkisin kapi otsa. Ja siis ma väsisin nii hirmsalt ära, et tiksusin niisama veerandunes, siis hakkasin filosofeerima jne jne.

Tolmuimeja liputab oma juhet ja peaks minema kolmandale katsele kahe nädala ajalehti naabrilt ära tooma.. millegipärast lükkan neid kahte asja kogu aeg edasi.. tea sa nüüd.

öötöö

2011-07-10T23:49:00.000+03:00

Kui teistel on puhkus, teen tööd.

klõpsti

kaks

2011-07-09T12:19:00.002+03:00

On mõttekas lugeda Kristiina Ehini viimast luulekogu lehekülgedelt 49 ja 76. Taevas on parajasti üks hiiglasuur pilv, mille kontuurid kaovad taeva piiramatusesse, ja see heliseb madalal kõrgel sagedusel. Loen huvitavaid raamatuid läbisegi, Arterit ja Postimeest ning vaatan oma uusi rukkilillemotiiviga sokke. Tegutsen ja olen nüüd samamoodi unenägudes ja ilmsi, enam pole piire, kõik on sama. Täna nägin ühe rohelise unenäo. Hetk sellest oli järgmine. Sai ärgatud keset heinamaad samal ajal kui päike tõusis. Ümberringi oli rinnuni hein kastepiiskades ja esimesed päikesetriibud. Õhk oli karge ja pärlendav. Mõtlesin "Oo". See oligi

kõik.

suvi

2011-07-03T10:19:00.002+03:00

ulata mulle oma süda

2011-06-29T21:49:00.006+03:00

Maali ärkab ühel hommikul ja mõistab, et on kogu aeg endast mööda elanud. Mitte miski pole nii nagu ta tahab, et see oleks. Maali toitub oma kipitavatest minevikukokteilidest ja mõnuleb neist tuleneva söövitusvalu käes. Ta varjab oma nägu isegi hambaharja eest, keegi ei tunne teda tegelikult. Maali ulbib eemal oma kestast. Sihtmärgitu, valimatult klammerduv ja tuhmuvate vikerkestadega. Ta tutvustab end tavaliselt valutava lihatömbina, kes peaaegu et naudib oma üksindust ja hammustab värisedes alahuult, silmades alatasa pisarad. Suguvõsa kokkutulekul üks tundmatu mees kõnetab Maalit kui eriti kurva olekuga sõnad alla neelanud tüdrukut. Purjus inimesed panevad vahest naelapea pihta.

Lageda taeva all vahib Maali alatasa Linnuteed ja unistab oma paralleelmaailmast. Ahoi, see pole sõnadega isegi kirjeldatav. See seal on tabamatute värvijadade ringmäng, peitus ja kokkusulandumine. Üksteisele andumine ja mõistuseväline armastus. Ahoiahoi, mõtleb Maali, sinna jõuda saab vaid kõigest loobudes. Kogu vanast kraamist lahti lastes.

Ta täidab lepingu, kirjutab alla. Nüüd Maali vana musta pesu seljakott aurustub ilusateks tiibadeks. Aga lendutõus on võimalik vaid siis kui minevik on triigitud ja põletatud. Aga Maali ei taha põletada kõike, osa vaid triikida. Selle parema osa sellest. Ja see uus elu, ilma seljakotita, rapub ja vintskleb ta ümber. Nüüd on Maali tahtmatult-tahtlikult mässaja. Samade küsimuste ees, mis enne. Ainult nüüd pole enam tagasikäiku. Ja ta teab, mida tahab ja mida ta kindlasti ei taha. Aga teised inimesed ei tunne Maalit. Nad püüavad mõista, aga see on kohati väga mõistuse- ja sõnadeväline. Ja ta saab seda seletada vaid sõnadega. Aga kuidas panna teist kuulama? Kui Maalil on nii väga vaja, et kuulataks? Sest ainult niiviisi saab puhastuda. Vana voodipesu juba kopitab ja riided koituvad, kas te siis ei tunne? Nii ei saa ju, tõde pole inimsilmadele ja -kõrvadele vastuvõetav, öeldakse. See on liiga ulme, nii ei saa elada, öeldakse. Kannatamine ja teesklemine on normaalne, öeldakse.

Ma olin oma kurbusega abielus, aga andsin pool kuud tagasi lahutuspaberid sisse. Aga see pole veel lõpp. Ja mu pea valutab, sest see on talle liig.Sest praegu olen täitsa üksi oma ajudega ja süda läks ära magama, ta ei viitsi enam vaadata seda pikaleveninud veenmist. Süda kapseldub kesta, lülitab kõrvaklapid sisse ja mõnuleb rahulike unetuksete saatel. Süda armastab.

naljakas, ei öelnud ikka midagi, mida vaja oli
sama napakas umbmäärasus
ju on konkreetsus liiga tappev ja loob enda ümber miljoneid mõttetuid küsimusi
bläbläbläbläblä
blä
tahan tõmblukuga eemaldada kogu selle ebavajaliku ümbruse
jõuame tuumani
peetrus küll
now or nevrr
nii oleks tarvis ajust-ajju, süamest süamesse üks-ühest ülekannet
mitte neid napakaid sõnu, mis midagi ei ütlemis kõik palju keerulisemaks keeravad
aga ilma ka ei saa
kuigi konkreetsus tundub nii naeruväärne
et sa ise ka ei usuks
või kardaks
või mõtleks miljon sõna sinna juurde
lülitun ümber
lülitan ajud mõneks ajaks välja

sina punaste kummikutega tüdruk K. oled nii ligidal
ja sina pikkade juustega prints P. oled nii eemal
ja mina teie mõlema vahel
nagu kass kahe heinakuhja vahel
või astronaut kahe hapnikuballooni vahel
et sirutan oma vasaku käe ja võtan su käest kinni
ja sirutan oma parema käe ning haaran sinu käest kinni
ja me kolmekesi naerame selle üle
kui tobe ja mõttetu üksteise elurakkude seletamine teineteisele see siiamaani oli
ja siis me embame ja naerame pisarateni
eksole

2011-06-22T21:43:00.002+03:00

üle pika aja istun

jälle kodus

mõeldes kui palju raamatuid olen inimestele lubanud

soome eesti brüssel

ometi jätan ise kõik alustatud viimasel ajal pooleli

filmid ka

ei Remarque Coelho ega Ehin suuda mind köita lõpuni

sest lõpp on veel lahtine

see on alles algus

vist on mul teiste lugudest villand

enda oma on huvitavam

nii et silmad ei jõua enam undki vaadata

peab silmatilku tilgutama

ja edasi vaatama

kõndima

sõitma

kirjutama

tundma

mõtlema

peab valima

ja rääkima

usaldama

pole viga saad veel õnnelikuks

ütlevad nad

ja mu väsinud silmad naeratavad

present

2011-06-21T09:55:00.003+03:00

2011-06-20T10:29:00.000+03:00

remark

2011-06-19T10:18:00.003+03:00

„Mõnikord tahaksin ma kohe midagi väga meeletut teha, Boris,“ ütles Lillian. „Midagi sellist, mis purustaks siinse elu klaasja ringi. Et langeda – ükskõik kuhu.“

„Kes meist seda ei sooviks?“

„Sina ka?“

„Mina ka.“

„Miks me siis seda ei tee?“

„See poleks väljapääs. Me tajuksime toda ringi üksnes tugevamana. Või kui me ta siiski purustaksime, veristaksime end vastu ta teravaid ääri ja nõrkeksime lõplikult.“

„Sina ka?“

Boris vaatas enda ees istuvat habrast kuju. Kui vähe neiu temast teadis, olgugi et arvas teda mõistvat!

„Ma olen sellega leppinud,“ vastas Boris ja teadis, et see polnud tõsi. „Sedasi on lihtsam, kullake. Enne kui pea vastu müüri jõuetult puruks joosta, tuleb proovida, kas selle müüri taga ehk edasi ei saa elada.“

Lillian tundis, kuis teda haaras roidumislaine. Jälle olid nad laskunud vestlusse, mis keris neid endasse justkui ämblikuvõrk. Sest kõik, mida Boris ütles, oli õige, kuid mis sest kasu?

„Leppimine tähendab alistumist,“ pomises Lillian veidi aja pärast. „Ning selleks olen ma veel liiga noor.“

Erich Maria, "Taeval ei ole soosikuid" lk 41-42

final snippet

2011-06-17T09:19:00.002+03:00

011 17 06 2011

mida kuradit ma teen viimased 8 ööd ja päeva?

kui otsustusvõimetu suudab üks inimene olla?

kuu tõuseb, kuu langeb, päike tõuseb, päike langeb

hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni sama küsimus:

kala või liha

liha või kala

kurat

see´p see on

ja ma ei suuda loobuda kuu vaatamisest

nagu ma ei saa loobuda päikese vaatamisest

üks on kuu ja teine päike, kumb on kumb?

oi kuidas see kuu mind vahib

oi kuidas ma teda vahin

kuidas ma kardan mitte kunagi jõuda kuuni

ja kuidas ma kardan, et olen igaveseks kaotanud päikese

need kaks on mu hapnik

ilma olen nagu kala kuival

liha või kala

ah, kurat?

mida see kass tahab, miks ta ei suuda ometi otsustada?

kogu aeg vaheldumisi on nälg ühe järele

et siis jälle nõuda teist

kas vana hea turvaline päike

või salapärane kuu

selles on küsimus

väike vabadus

2011-06-15T12:06:00.005+03:00

Poleks see vaid nii... Olen unedemaalt tagasi. Kuumus on nüüdseks küll möödas, aga jätkuvalt eelistan öörežiimi. Nõnda valmis essee Joonatanist ja Vahurist, kuulatud sai kilode viisi muusikat ja sama palju käolaulu, mõeldud, et peaks vähemalt mõnest lavastusest piltigi vaatama, loodetud, et eksamipäeval juhusega veab. Vedas, vist. Täna sealt ruumist välja tulles oli kuidagi tühi tunne. Mõtlesin, kui produktiivne ma viimastel öödel olnud olen. Justkui oleksin endast liiga palju andnud, aga ometi valedest ressurssidest. See tühjus kägistab siiamaani ja oma kahtluste piirimail arvan, et olin viimastel päevadel hullusele päris ligidal.

Millegipärast on mul tunne, et mitte keegi pole vaimustatud ideest, et keegi teine neid raputaks. Kusagilt ei põrka mu küsimustele vastuseid, võib-olla pole keegi neid saanudki.. võib-olla ma pean olema palju otsekohesem. Igal öösel tuli selgus paariks sekundiks ja siis see kadus palju enamateks. Kui ma vaid oskaks ennast natukeseks välja lülitada.. haihtuda. Miks on mul tunne, et kogu maailmal on kõrini sellest, mida nad veel ei teagi? Nähtamatud etteheited ja laused "ära hakka jälle". Oleks see vaid nii lihtne..

Tuli meelde see napakas hetk, kui sai end puu taha peidetud, sest kunagised õpetajad vihtusid kepikõnnis meie suunas.."Act normal!" Praegu on täpselt sama olukord.

2011-06-11T18:41:00.001+03:00

mul on kõrvaklappides saladus!

lähen sellega nukkuma, suveund magama

tsau

hülgenahk

2011-06-10T20:13:00.002+03:00

Tahaks süsteemikriitika alla neelamise asemel lõpuks välja sülitada ja et sellest võib-olla kasu oleks, panen siia selle, mis viimasel ajal taustana kogu aeg närinud on.

Mäletan, kuidas eelmisel aastal ühes teatriaines küsiti, mis on tänapäeva inimesele püha. Tol korral ma ei suutunudki seda välja mõelda ja saalist ei tulnud ka ühtegi tabavat vastust. Selle jätkuna küsin nüüd: mis on tänapäeva inimese usk? Eestlased on ju teatavasti üks kuulus mitteusklik rahvas, kes tegelikult on päris ebausklik. Ma ei tea, millesse iga eestlane usub, aga suur osa kõikidest inimestest vaatab säravi silmi teaduse poole. Nii nagu mu vanaema usub tabletiteadust. Noh, kui sa oled 87, siis ongi see võib-olla ainuke asi, millesse uskuda, sest tänu tablettidele ta ilmselt elab. Piinliku täpsusega kühveldab ta endale iga päev erineva suurusega täpikesi suumulku. Mõnda peab valama 15 ml, teist peab võtma nii, et pool tundi peab püsti seisma jne. See on igavene kunst, ära mõtle! On 2 erinevat vererõhurohtu, maorohi, luuhõrenemisrohi, jalarohi, siis võib kastani-viina-lögaga kukalt määrida, aga see valutab ikkagi, ainult kukal hakkab kleepuma. Ta ütleb: „Ega see rohi ära ei võta, ainult kergemaks teeb!“ Aga ometi sa usud ja neelad, mõtlen ma. Suure tõenäosusega teen seda 60 aasta pärast isegi, kui ma nii kaua elan. Mul on ka regulaarselt astmarohi, allergiarohi, mõni naistepunatablett. Esimesel pimedal augustikuul, mil astma esimest korda kiusama tuli, värisesin pisarates vappudes voodis ja vedasin selle kähisemisega vägikaigast. „Ma ei sure ju ära, see peab lõpuks ise üle minema!“ Nüüd võtan alati rohtu, see on kindlam. Ka mina olen rohuusku. Milleks siis üldse see postitus? Sest kui vanaema sapikiviopilt tuli, siis nägi ta päris toss välja. Viimased nädal aega neelas ta lisaks oma tavalisele portsjonile veel paramaxi ja midagi veel. Palavik jäi, valu jäi, usk imelistesse valgetesse täppidesse hakkas kõikuma. 2 korda käis kiirabi. Kiirabiarstid on muide eranditult toredad, vaatavad alati kassivoodit, kassitekki ja kassipatja, siis autojuht müksab nooremat arsti ja mõlemad itsitavad paljutähenduslikult. Kujutan ette, et kiirabimajas nad viskavad juba kildu ( „Tead, ma pidin ka täna selles annelinna majas käima, neil on tõepoolest kassile tekikott õmmeldud!“ ja löövad selle peale plaksu).

Mul oli juba kõrini sellest nädalast ajast, mil ma alustasin vanaemale kraadiklaasi ulatamisega, mida tegin vaheldumisi soome õppimisega. Tomatit, rasvast, praetut süüa ei või, tuleb neelata paramaxi, sest see on jumal ja teda tuleb kummardada kuni valu ära läheb, sest lõpuks valu läheb. Tundus, et seekord nad valetasid. Valu ei läinud, tuli juurde. Süda-paha tuli juurde, vanaema kortsus nägu vajus järjest õnnetumaks ja silmad läikisid rohupurgi suunas etteheitvalt. Lõpuks tuli tore brigaad, imetles kassivoodipesu ära ja viis vanaema suure mangumise peale kaasa. Hoidsime pöidlad ristis, et teda enne sealt välja ei lasta, kui palavik ja valu on kadunud, enne ei lasta, kui vanaema saab rattaga sõita. Lõpuks telefon helises. Öeldi, et tuleb võtta VEEL ühte teist rohtu ja kui see ei aita (!), siis peab homme tagasi haiglasse minema. Vaatasin, kuidas emal veresoon kaela peal tuksles. Kujutasin ette, kuidas vanaema oma õhukese lillelise suvekleidiga külmas akendeta haigla koridoris istub, veel õnnetuma näoga..

Hea, et soome keel läbi sai, saaks nüüd see ka positiivse lõpu.

Tegelikult tahtsin postitada hoopis midagi muud, mis tuli eile õhtul selle lõpusubtiitreid vaadates. Panen ta siia, muidu läheb päris hapuks.

Ja veel: kirumised ja lohutavad sõnad ei aita ka iga kord.

Mõtlen, et pean ruttu ära magama minema, muidu võin veel kogemata kirjutada kirju, mis inimesi nende igapäevasest kursist kõrvale kallutaksid. Muidu võin veel trükkida ridu, mida ma võin hiljem kahetseda. Aga see pidev muutuse tahtmine viib mu alatasa selle mõtteni, et mis oleks, kui paneks nüüd jälle mõned sõnad teele, sest on kedageid, kelledele need võivad kuuluda. Võib-olla neidki, kes (ehk enese teadmatagi) nutavad iga päev ja öö nende veel nähtamatute lausete poole. Mu süda ütleb, kellele ma peaksin kirjutama. Tal on tähedki juba valmis seatud. Ometi lükkan ta alatasa tahaplaanile. Võib-olla ma ei taha enam olla see, kes saadab. Võib-olla ma tahan nüüd rohkem kui enam saada ise neid sõnumeid esimesena. Isegi, kui see pole mu roll. Kui kõik mõtlevad, vähemgi veel, üks tase tagapool – teavad mõtlemata, aga ei ütle isegi enesele.. ja samal ajal sunnivad end mõtlevad, et see on ebatõde, pettus, mida pole olemas. Päris sõnad selles maailmas pole õige. Miks peab kõik nii liiga tihti jääma kaugele sellest, mis võiks olla? Miks on sellised reeglid, millest on alateadvuslikult sunniviisiline kinni pidada, millest loobumine tekitaks igavest süütunnet või äkki, mingil imetabasel kombel hoopis vabanemist? Aga me ei saa iial teada, kui ei proovi.. tean, olen katsetanud. Enne kui ma uuesti teen, aga teen varem või hiljem, sest ma ei saa teisiti elada, võiks keegi teine.. öelda endast välja see, mis on oluline. Veel rohkem öelda, viimse piirini öelda. Mitte enam hoida endasse, palun, mitte enam hoida..

9. juuni 22:50

ajusült

2011-06-09T20:07:00.003+03:00

See oli esimene kord mu elus, mil ma nägin unes kartulisalatit. See oli nii hea seal: kartulid olid paraja suurusega ja mõnusalt hamba all vetruvad, herned plahvatasid meeliköitvalt ja majoneesi oli piisavalt. Tundub jabur, aga pärast kümmet soome päeva oli kartulisalat ärgates esimene ja ainus asi, mida ma tahtsin. Kirjutasin mpi-sid ja seeni nii et aju tossas ja iga seenega jäi kartulisalatimõttele ajus üha rohkem ruumi. Oleksin seal veel oma 3 tundi nii jätkanud, aga kartulid olid võimust võtmas ja nende nõul panin pastaka käest. Sain bussijaamas 15 minutit säästest (hyttyset!) puretud ja kannatasin välja perverdiohtu habetunud vanamehe jõllituse. Miskipärast meenus karnevalilik õudsete plekist rauast odavate vanade raskete atraktsioonide üksteise vastu kriuksumine, mis eranditult igal hommikul nelja ja kuue vahel annelinna majade vahel helilainena põrkles kui ma aasta tagasi rõdul hommikukohvi jõin ja mõtlesin, et loodetavasti pole mingit purjus kampa väljas kui ma ratta seljas tööle vuhisen. Tean seda kriuksu siiani peast ja võin teda ajusagaratega praegugi kaasa ümiseda. Ühel taolisel hommikul sama marsruuti vurades nägin majadevahelisel hiiglaslikul platsil, kus senini muru end igavusest pruuniks kõrvetas, hiiglaslikku tsirkusetelki. Tuleb meelde vanaema ütlus setu ei usu enne kui katsub. Ei katsunud, vaid vuhisesin kael keerdus sellest imevärgandusest mööda. Järgmine päev oli telk alles. Mõtlesin, et kui mõni lõvi mu hommikusel jalutuskäigul koos rattaga nahka krõmpsutaks, ei märkaks seda vist eriti keegi.. Muide, telk oli hiiglaslik, mitte nagu see, milles usuhullud vanasti pasunakontserte tegid. Mõtlesin, et ju on lõvi ka hiiglaslik.

Tagasi tulles: kartulisalat oli hea, leivamagustoit veel parem. Homme algab öötöö, aga..

Mis saab see suvi? Kas tulevad telgid, kriuksud ja hommikused kohvid? Vist tuleb uue aasta soovid paberile panna.. ja nagu iga suvi loota, et oleks see ainult parem kui eelmine. Parem kui kõik need peaaegu eranditult hallikarva etteaimatavad suved.

Word!

petlikud sõnad

2011-06-08T19:36:00.002+03:00

Mängisime eile Aliast.

A: millega kauboid lehmi püüavad?

B: salto!

A: !@¤

B: lasso!

ja huoneeseen pole üldsegi majavamm nagu arvata võiks

öö

2011-06-04T00:24:00.002+03:00

Vajan kvaliteeti ja selle nimel hakkasin öösel võimlema. Tundub, et kehal on vaimu vägistamisest kõrini ja nõuab nüüd oma tähelepanu. Sestap surub mandumisoht jõudsalt takka ja käseb südaööst alates asjalik olla. Isegi soome keel tundub kella kaugemale tiksudes ja sääskede pinisedes arusaadavam olevat.

Igatepidi tuleb välja, et olen ikka talvelaps. Suve soojakraadid on palju kohutavamad kui miinused talvel. Ja jõulud on etemad kui jaanipäev.

Aga hommikuks tuleb superlatiiviga ühele poole saada, võib-olla saan siis ka jälle vanasse vormi tagasi..

järjekorras

2011-06-01T23:40:00.005+03:00

Mul on sitaks plaane, kohe kaks. Homme lähen teostan ühe, sest ilmnes, et raamatukogus on ühele eksemplarile tervelt 40 inimest järjekorras ja ma olen alles 32. Seega tuleb sammud võtta raamatupoe poole ja pangakaardilt eurosid välja kasseerida.

Kui see kuumus peaks jätkuma, siis...

hakkan ööloomaks!

Miskit ilusat kah, täna avastasin:

hapnik

2011-05-27T21:23:00.004+03:00

Hakkan vaikselt sõnu üles leidma ja neid omavahel kokku sobitama. Panen juurde läbipaistva selguse. Leian enda tabamiseks parimad võimalused. Täpistan oma ime. Taban oma tare. Praegu on kõige olulisem kõigest aru saada. Mõista teel olemise sihtmärki. Luua verstapostid ja keerata hallile taevale värvi juurde. Kõik on olemas nende jubedate piiravate mõistete ja nägude, arusaamatute üldistavate sõnade ja piltide taga. Ma ei uskunud enam ammu seda hullust inimese sees. Seda vulkaan-inspiratsiooni-plahvatust. Oli ainult neli halli seina ja faktid. Aeg, mis kihutab meeletu kiirusega. Töötavad inimesed, kes ei tea, milleks. Kohustuslikud elemendid inimsuhetes, mis korraga enam ei toimi. Enesepettus. Sõnad peas: ma magan ja söön ja kui see eksam läbi saab, siis ongi kõik, see on kõik, mida ma vajan. Kofeiin, kohuke ja coldrex. Enesepettus, et ma olen nii rahul. Tuimad tähed ja tuimad vastused. Vaikne voog mugavuseinertsist olla keskpärane. Mõnus unustamine. Olematud püüdlused. Lihtsad lootused. Lõke eneseabiõpikutest.

Hapnik tuleb sisse ja süsihappegaas läheb välja. Hea sisse ja halb välja. Kasulik sisse ja kasutu välja.

Ei ole veel sõnu ega teadmist.

Veel. Veel.

On teadmine, et see kõik on olemas.

Minu sees ja kõikides.

edit: "Ta jälestab raha ja vajab seda nagu õhku."

Õnnepalu "Hind" lk 37

donjad ja donid

2011-05-24T20:05:00.003+03:00

Loen just, et Don Juan = noor mehetaim, kes kehastab sugujõu mässu traditsiooniliste normide vastu.

Kuulan Dagö Miisut.

Hoolohoolihoolihoolihoolihoolihooli

hoolihoolihooli

Täna alkohoolid minust veidi rohkem

Tarbin energiajooke, moraalne allakäik.

Island

2011-05-18T11:10:00.002+03:00

Samal ajal kui tuubi uue plaadi õrritajad lekivad ja tuhanded kodus värisevad ning ripsmete plaksudes B muusikalist õnnistust ootavad, loen žirmunski õpikust leheküljelt 30, kuidas norrakad omal ajal kivisele Islandile kalpsasid, kuna nende kuningas Harald Kaunisjuus (!) tõstis talupoegade makse ja surus maha väikekuningate vastupanu.
Põnevus tapab!

peenike hääl põõsast

2011-05-14T17:40:00.003+03:00

Loen "Kalevipoega", enne seda lugesin "Kolme isamaa kõnet" ja siis "Warblast". Õudne. Täna saab vähemalt süüa ja palju halba muusikat ning õit vajutada. Unes nägin, et laadal müüdi Biophiliat, mis oli ilus kollase kaanega. Veeretasin ennast asfaldil ja naersin pisarateni selle peale oma ilusas unes. Müüjale ütlesin: "Tead, kui ma olen juba nii kaua oodanud, siis jaksan veel kaks päeva kannatada."

I can sense it

Something important
Is about to happen
It's coming up.

veider mai

2011-05-09T22:25:00.003+03:00

Maailm, mida usud, see on. Vaatan eesti filmi "Mida iganes, Aleksander!". Calderon "Elu on unenägu": "Ja unenäod on unenäod ka ise" Ja taaskord Loesje: "Öö unede jaoks, päev nende elluviimiseks" Või päev ellujäämiseks. Uned on sama reaalsed kui elu. Aga mis on siis ärkamine? Unenäost uude unenäkku minek või pidev vahetus elu ja illusiooni vahel? Kuhu me üldse sündisime jne. Mis on elu võimalused, millised on võimalused unenäos? Kas seal üldse on vahet? Aleksander on ühiskonna ohver, selle jõleda tarbimisühiskonna valutav vabatahtlik kogum. Olen ka vahest, aga mul on omad salarelvad. Kuulan islandi muusikat öösiti ja mõtlen, et mis saab siis, kui patareid saavad otsa ja elektrit enam juurde ei tule. Siis ei ole võimalik enam kuulata ja mu maailma tabaks apokalüpsis. Siis oleks maailmas ainult naturaalne muusika, koopiad ja plaadid kaotaksid oma tähenduse. Miks me ei suuda oma ajus rekonstrueerida kuuldut ja seda endale ette mängida?
...
Mind ajab segadusse see, et justkui kogu aeg peab teadma, mida tahta. Et kogu aeg peaks justkui midagi tahtma. Kuhugi minna või midagi saada, mida lõpetada või alustada. Justkui peaks olema mingi unistus, mille kättesaamine on nii kaheldav, et suure tõenäosusega seda kunagi saada polegi võimalik. Sest siis kaoks ka mõte. Häbitult adun, et ma tahan praegu vaid seda, et Björk laulaks mulle klappidesse igavesti ja et ta kunagi ei vaikiks. Vaid see on õnn, rahu.
...
Ma nägin ühel ööl unenägu "Paradiisist" ja selle autorist. See oli täiesti hullumeelselt äge. Ma mõtlesin oma unes. Keegi suri ja ärkas ellu. Seda oli nii palju, et ma peaks tast kogu aeg enne sööki ja bussipeatuses ja vannitoas hambaid pestes ja vahel loengus pastakaga konspekti triipe vedades mõtlema. Sest need sõnad seal, mida ellu ärkamisel öeldi, on ühekordseks seedimiseks liiga võimsad.
...
Õhtuti aktiveerun, tean. Mida rohkem kell on, seda paremaks läheb ja energiarikkamaks. Ööd on ebareaalsed. Öö on päeva vastand. Öös oleme me ise. Ja unenäod on unenäod ka ise.

My headphones
they saved my life

kui üldse, siis nii

2011-05-06T21:25:00.010+03:00

tundub

2011-05-02T20:39:00.004+03:00

et mida päev edasi, seda enam ma foneetikat-fonoloogiat armastama hakkan?

Või äkki on ikka nii, et fono-folo armastab mind rohkem kui mina seda?

Ilmselgelt.

Selleks eluks jätan temaga hüvasti.

Pühendusega

Sinu alati heliline ell.